Unenägusid Paidest

Sõitsin bussiga Paide poole. Bussijuht ei vaadanud eriti aknast välja, vaid luges oma märkmeid. Üks jalakäija läks üle tee, aga bussijuht ei vaadanud tema poole ega pidurdanud. See jalakäija jõudis õnnelikult üle, aga vahel võib juhtuda, et mõni komistab ja kukub. Minu taga istusid Reeli ja üks teine tüdruk, kes ajasid omavahel juttu. Reeli ütles, et võiks minna nii nagu laulus, kus bussijuht jäi tukkuma. Parandasin, et rongijuht. Reeli oli nõus. Olin nüüd temaga selle sõidu ajal ka ühe sõna rääkinud. Varem olin ka temaga mõne sõna rääkinud. Seda ma talle ei öelnud, et ma ta ära tundsin. Võibolla ta arvas, et ei tundnud ja et ma hakkan lihtsalt kõigiga rääkima. Jõudsime Paidesse. Läksin koos emaga maha. Meil oli palju suuri kotte. Kõiki korraga ei jõudnud me välja tassida. Kui osa kotte oli väljas, läks ema uuesti bussi, et ülejäänud ka ära tuua. Aga bussijuht ütles talle, et selles peatuses enam välja ei saa, tuleb oodata järgmist. Paide piirides oli kaks peatust. Mina olin küll bussist väljas, aga kujutlesin ennast ema juurde bussi tagasi. Väljusime koos järgmises peatuses. Paidesse sõitsid ka Tartu vanaema ja teised. Tartu vanaemal oli sündinud uus laps. Seega oli üks minu vanatädi noorem kui minu kõige noorem vend.

Kõndisin Paide bussijaamast vanaema maja suunas. Samal tänaval elas ka Reeli. Ma ei olnud temaga varem Paides rääkinud, aga nüüd astusin tema majja sisse. Seal oli ka Tõnu, sest ta oli Reeli sugulane. Reeli meest ei olnud kodus. Lösutasin tugitoolis mugavas asendis. Tõnu tegi mulle selle eest märkuse. Reeli rääkis, et ta kardab, et kraanikausi kohal olev raamaturiiul variseb kokku. Mina ja Tõnu olime kinkinud talle kõik oma raamatud. Reeli ütles, et tal ei lähe neid vaja. Tõnu raamatud mulle ka ei meeldinud. Ema tuli vanaema majast kutsuma, et ma sinna läheks, sest teised Tartust tulnud hakkasid filmi vaatama. Küsisin, kas olümpiamänge. Ema vastas, et ei, selle tööga seotud filmi, mida nad Paides tegema hakkasid. Küsisin, et kui juba hakkasid, miks nad siis filmi varem ei vaadanud.

Öeldi, et ma pole aru saanud, et tutvumine on sama, mis joomapidu.

Olin Paides. Siiri rääkis, et talle tehakse kogu aeg igasuguseid etteheiteid. Talle heidetakse ette, et ta on naine ja muud sellist. Tegelikult on asi selles, et tal pole tervis korras.

Olime Paides ja istusime kolme vennaga toas, kuhu saabus bussipileti kontroll. Näitasime talle oma piletid ette. Neile olid kirjutatud muuhulgas meie sünniaastad. Kontroll küsis, kuidas saame mina ja Toomas mõlemad olla sündinud 1977, kui Toomas näeb minust palju noorem välja. Paistis, et nüüd võib võltsimise eest trahvi saada. Toomas läks minema, et tõendid tuua. Mõtlesin, et võibolla see, mis ta on piletile kirjutanud, siiski ei ole sünniaasta, vaid mingi kolmeosaline lühend. Ühed inimesed olid hoopis näo järgi arvanud, et Toomas on minust vanem. Kui Toomas tagasi tuli, ütles ta, et 1977 on hoopis raamatu ilmumisaasta, ta sündis vist 1986. Imestasin, et ta täpselt ei mäleta. Vaidlesin vastu, et 1985. 1986 me kolisime ja vastsündinuga poleks me kolima hakanud.