Roosid verandal

Kaks vene meest olid autode juures ja jõid kumbki ära purgitäie viina. Isa läks neid korrale kutsuma. Aga kui ta neile politsei kutsus, viidi ta ise ka kaasa. Toimusid Tartu meistrivõistlused lauatennises. Üks servis, teine seisis laua teises otsas ja kolmas hoidis reketit võrgu taga ning püüdis lendavatele pallidele pihta saada. Enamasti sai servija punkti ühe löögiga. Kui esimene sett lõppes, oli mäng sellega läbi. Veerandfinaalide ja poolfinaalide vahele jäi mitmeaastane periood. Rahvas seisis mäel ja põlesid lõkked. Pidu peeti Pille auks. Tekkis küsimus, kumma lõkke juurest peaks rahvas edasi liikuma hakkama. Pille langetas otsuse, et selle juurest, kus ta ise on, sest selle tule vuhinat kuulis ta paremini. Aga rahvas hakkas liikuma mõlemast kohast. Mindi vee äärde. Vees olid krokodillid, kes võisid inimest jalast naksata. Sõitsime autoga hapukoore sees. Üks loom oli hapukoore sisse uppumas. Läksime Peedule kirjanike suvilasse. Meie naabriteks oli seal üks vana abielupaar. Nende veranda oli täis väga ilusaid õitsevaid roose. Ema ütles vanapaarile, et neil pole aega koos meiega kartuleid süia, sest nad peavad minema rongi peale. Vanamees vaidles vastu, et ta teab kogemuste põhjal, et nad jõuavad küll rongile. Meil oli papist rongipilet, millel tuli vajutada kolme erinevasse kohta, et saada telefoniühendus. Ühe vajutatava elemendi puhul sai valida kaheksa erineva variandi vahel. Need olid kaheksa erinevat suunda. Linnad olid suundadeks jagatud suuruse alusel. Kui vajutamine läbi sai, hakkas selle peale kõlama tüdruku laul vee äärde saabuja tervitamiseks. Esimene kord tundus, et laulev tüdruk on ise samas postkontoris, järgmistel kordadel sai aru, et laul võib tulla ka lindilt. Kui laul läbi sai, toodi toidud. Praegu sõime neid mina ja kaks võõrast tüdrukut. Kuna toidud olid alati samad ja alati tehti sama valik, oli ka söömise ajal peetav ja üles kirjutatav dialoog alati sama.