Partiide kordamine

Olin kaks päeva koolist puudunud. Õpetaja võis arvata, et see tuleb sellest, et viimane kord ta ütles, et järgmine kord ta küsib mind. Aga mul oli tõesti pärast seda palavik tulnud. Palavikku esines mul imelikult sageli. Täna kavatsesin kooli minna, aga oleksin juba esimesse tundi hiljaks jäänud.

Klassi listi tuli kiri klassikokkutuleku kohta. Kirjas oli öeldud, et see on saadetud kümne inimese nimel. Kirja saatis Merko. Kirja all olid viited tema kahele Facebooki profiilile. Varem oli kirjadele lisatud viiteid Bloggeri profiilidele. Mina ei lisanud midagi. Eelmise klassikokkutuleku puhul oli kõigepealt pikalt kontrollitud, kas kõik on listi liikmed, aga nüüd seda ei tehtud. Võibolla oli keegi pidevalt tegelenud listis olevate aadresside uuendamisega. Kristeri uue aadressi sai ajalehest teada. Pille ütles, et nad arvavad, et kirjutavad, et tulge kohale, ja kõik kohe tulevadki. Vastasin, et pealegi nad sõnastasid, et ärge tulge kohale. Olin ka kunagi sünnipäevakutsed niimoodi sõnastanud ja siis ei tuldudki. Läksin klassikokkutulekule kohale. Aga keegi minuga seal ei rääkinud, mul hakkas igav ja tahtsin koju.

Mul oli magistridiplom käes, aga ma ei teadnud, kas sellega on magistrantuur lõpetatud. Olin rääkinud uue õppejõuga ja ta oli öelnud, et pean veel midagi tegema, mul on selleks aega kevadeni. Seni ei olnud ma sellega tegelema hakanud, aga nüüd oli juba jaanuar ja oli viimane aeg alustada. Kuid ma ei mäletanud, mida ma täpselt tegema pean. Võibolla tegin vea, et selle õppejõuga rääkima läksin. Ta võis järeldada minu enda jutu põhjal, et pean veel midagi tegema, aga see võis olla valejäreldus. Üks naisüliõpilane ütles, et minu vana õppejõud oli talle öelnud, et viskab ta ülikoolist välja. Niiviisi võis juhtuda nendega, kes õppimise kõrvalt tööl käisid. Mul ei olnud endal ka magistritöö kirjutamiseks eriti aega, sest lisaks pidin tööd tegema, malet mängima ja blogi kirjutama. Jõudsin järeldusele, et kui mul on diplom olemas, siis on magistrantuur minu jaoks lõpetatud. Aga hakkasin selles uuesti kahtlema.

Mängisin Kamskiga. Mul tekkis kaks topeltetturit. Aga vastasel ka. Ajasime kuningatiiva kinni ja mäng lõppes viigiga. Paar käiku enne mängu lõppu võttis Kamski laualt kumbagi kätte erinevat värvi etturi ja hõõrus nende ninasid üksteise vastu. Mul jäi mäng meelde ja järgmine kord mängisime täpselt sama partii. Me olime omavahel ühe teistsuguse partii ka mänginud, mis lõppes samuti viigiga. Aga kui me seda kordama hakkasime, tegin ühe käigu teist moodi ja kaotasin. Kamski ütles, et partii nr. 2 seekord ebaõnnestus. Näitasin oma viigimängu ka Klausile. Mul olid mõlemad valged vankrid kuuendal real ja lõin etturi käiguga Vg6+. Aga Klaus mängis seda seisu teist moodi. Ta ei löönud g6, vaid kõigepealt viis vankrid kuuendalt realt seitsmendale. Tulemus oli ikkagi sama. Oli uue turniiripäeva hommik. Vaatasin seinalt tabelit. Sinna oli tekkinud viga. Kaks vooru tagasi oli mul olnud 15 punkti, aga seejärel oli punktide arv kaks vooru järjest langenud ja nüüd oli punkte ainult 5, kuigi reeglite järgi ei saa punktide arv väheneda. Sellise vigase punktide arvu järgi oli juba läbi viidud uus loosimine ja mind oli kokku pandud nõrgema vastasega kui ma muidu oleks saanud. Üle tabeli jooksid raudteerööpad. Hakkasin nendele täppe joonistama.