Liivapuistaja

Kõndisin Sõpruse puiesteel mööda üle muruplatsi viivat teed. Ojaste ütles, et ta ei saa aru ühe venekeelse sõna tähendusest. Olin koolis direktori tunnis. Direktor kirjutas selle sõna tahvlile. Vaatasin sõnaraamatust järele, et i-tähtede arv tahvlil on vale. Tegin selle kohta märkuse. Direktor hakkas minuga pahandama. Ütlesin, et isegi Siberis olnud inimene ei saa sellest sõnast aru, kui see valesti kirjutada. Direktor vastas, et mõlemad variandid on olemas ja et ma ei räägiks teiste arvamusi. Ütlesin, et ma ei räägigi teiste arvamusi, vaid vaatasin sõnaraamatust. Teised õpilased astusid ka minu kaitseks välja.

Isa vaatas oma sahtlisse. Sealt olid kaduma läinud värvilisest klaasist kivid, mida isa nimetas briljantideks. Need oli varastanud vist see mees, kes meile korterit välja üüris. Samuti olid kadunud isa joonistusvihikud. Selle kohta tasus kuulutus lehte panna, sest võis arvata, et neid vihikuid pakutakse varsti kunstikogujatele müügiks. Aga oli olemas ka selliseid kunstikogujaid, kes olid nõus omandama ka varastatud kraami, peaasi, et saaks pilte vaadata. Vaatasin kontrolliks oma sahtlisse. Sealt oleks nagu asju vähemaks jäänud, aga millegi konkreetse puudumist ma tähele ei pannud.

Olin kirjutanud blogis ühest õhukesest raamatust. Minu blogisse tuldi ühest võõrast blogist. See oli ühe naisblogija oma. Ta kirjutas seal ka, et oli seda raamatut lugenud. Ainult et ta nimetas seda luulekoguks, mida see minu meelest ei olnud. Ja ta kirjutas veel, et loeb praegu ühte teist raamatut. Seda olime samuti nii mina kui ka Helina lugenud. Luulekoguks nimetatud raamatu kohta kirjutatud sissekanne oli seal blogis üldse esimene sissekanne. Paistis, et see inimene oli kõigepealt minu blogi lugenud, siis teinud oma blogi ja sealtkaudu tagasi tulnud. Ta kirjutas veel, et on pärit Saaremaalt, aga elab Tartus, nii et "meie" vahel ei ole suurt vahemaad. See võis olla adresseeritud konkreetselt mulle, sest mina elasin ka Tartus. Aga võibolla ma siiski eksisin. "Meie" all võis ta mõelda ka oma ülikoolikursust. Või üldse kõiki eestlasi. See naine istus minu kõrvale ja ulatas mulle paberkirja. See oli inglise keeles. Välismaa kirjasõpra ma endale ei tahtnud. Või kirjutada võis kõigile, aga mitte midagi muud teha. Ta seletas kirjas kirjutatu suuliselt üle. Jutt käis arvutitest, aga täpselt ma ei saanud aru. Küsisin, et kas mida suurema numbriga arvuti, seda aeglasem. Ta vastas, et mitte seda. Sellest ta oli vist juba rääkinud, aga mul läks osa juttu kõrvust mööda. Vaatasin, et kiri ei olegi adresseeritud mulle, vaid kellelegi tundmatule välismaalasele. Olin klassikokkutulekul ja meie lauast kõndis mööda Tristan. Ta võis ekslikult arvata, et tegemist on juba minu vana kirjasõbraga.

Vaatasin aknast välja. Oli juba kevad, aga lumi polnud päris ära sulanud. Oli väga libedaks läinud. Kukkusid kaks jalakäijat, samuti üks mootorrattur, kes tegi mitu kukerpalli. Õnneks oli tal kiiver peas. Kuna lumi oli sulamas, ei tahetud enam teedele liiva visata. Keset sõiduteed kõndis kaks jalakäijat üksteise taga. Neile kihutas vastu pikk autode rivi, mis möödus neist lähedalt. Nii pikka rivi ei olnud sellel teel varem näha olnud. Teiselt poolt tuli kaks veoautot. Vaatasin, et nüüd jäävad vist jalakäijad alla. Aga nad ei jäänud. Siis nägin, et siiski visatakse liiva. Keset teed seisis suur masin, mis pritsis kaugele liiva, tõmmates liiva langemise joont endale järjest lähemale, et seejärel alustada liiva teises suunas viskamist. Varem olid liivapuistamisautod ise mööda teed sõitnud. Aga nüüd oli tehtud uuendus, et masin seisab paigal, et kütust kokku hoida. Minu meelest liiva kaugele sülitamine võttis ka kütust. Liivapuistaja mürises nii kõvasti, et ma panin käed kõrvadele.