Võibolla kontinent

Hakkasin lugema Jaansoni ajalooõpikut. Keskkoolis käimise ajal ei olnud ma mõnda peatükki üldse lugenud. Nüüd mõtlesin kõik läbi lugeda ja kanda see raamat läbiloetud raamatute nimekirja. Alustasin lugemist umbes 30 protsendi raamatu pealt, hiljem kavatsesin ka alguse läbi lugeda. Ülikoolis oli Jaanson käskinud selle õpiku kohta retsensiooni kirjutada. Olin kirjutanud mälu järgi. Nüüd vaatasin, et õpikul on teine pealkiri kui mina olin retsensiooni kirja pannud. Aga see tuli vist sellest, et tegemist oli uuema trükiga. Jaanson andis igale trükile uue pealkirja. Sisus oli samuti tehtud muudatusi. Üks klassivend istus minu kõrvale ja hakkas minuga koos sama raamatut lugema. Mõtlesin, et varsti ta jõuab minust ette, sest tema ainult loeb, aga mina kirjutan igalt leheküljelt ühe lause välja ka. Aga ta ei öelnud, et tahaks kiiremini lehte keerata.

Oudekki ema saatis mulle kutse, et ma läheks kindlaks kellaajaks Oudekki sünnipäevale. Lisaks kirjutas ta, et neli tundi varem algab esimest korda Oudekki retsepti järgi valmistatud mahla joomine, mis jätkub päev läbi. Vastasin, et tulen mahla ka jooma. Kohale jõudes kavatsesin küsida, ega selles alkoholi ei ole. Oleks võinud arvata, et tunnen ennast sünnipäeval halvasti, pärast kõike, mida ma Oudekki kohta kirjutanud olin. Aga ei tundnud. Ainult et mul oli suu kuivanud, mistõttu ma ei saanud Helinaga rääkida. Väike Toomas tahtis ronida lahtise akna peale. Keelasin teda. Ta võis ronida ainult suletud aknal. Viisin ta raamaturiiuli juurde. Ütlesin, et ma näitan, mis raamatuid ta lugema hakkab, kui ta lugemise selgeks õpib. Näitasin nelja Tolkieni raamatut. Viiendat ma ei näidanud, sest ei olnud seda ise lugenud. Ütlesin, et mina olen neid raamatuid juba tulevikus lugenud. Toomas irvitas. Seetõttu küsisin, kas ta on ka neid tulevikus lugenud. Võibolla ta ei olnudki enam väike. Vahepeal oli ta olnud juba 15-aastane. Mina õppisin tähti tundma 5-aastaselt ja kirjutama 7-aastaselt. Vaatasin aknast välja. Panin tähele, et akna taga pilt sõidab, nagu oleksime autos. Aga võibolla see, mis sõitis, oli kontinent.

Ema oli rääkinud, et kooli lõpupäeval käis ta kinos. Mina olin vist selle peale ka käinud. Täna oli Hennu koolilõpupäev. Ütlesin talle, et lähme kinno. Henn ei tahtnud. Ma võisin kinno üksi ka minna. Kinos ma Hennule nagunii tähelepanu poleks pööranud. Aga minema hakkamine oleks kergem olnud, kui teada, et keegi teine läheb ka. Ütlesin, et ma käin ise ka vähe kinos. Mõtlesin lisada, et teatris ei käi ma üldse. Aga jätsin selle ütlemata, sest mul tuli meelde, et vahel olen teatris ka käinud. Olime Emajõe ääres. Seal ujus üks suur ja imelik loom. Ta oli mao moodi. Ütlesin, et see on tõesti koletis. Lisasin, et võibolla on ta koer. Tahtsin temast kaugemale minna. Jõkke ujuma ei saanud niiviisi üldse minna. Vanaema hakkas pensionile jääma. Kui mina oleks pensioniikka jõudmisest rääkinud, oleks psühholoog öelnud, et mul on haigus nimega hirm tuleviku ees. Maailmas läks tõesti kõik halvemaks, aga psühholoog vaatas asja ainult oma eriala seisukohalt. Pidin rebima tükkideks vanaema pabereid. Need olid konspektid. Tegelikult oleksin neid lugeda tahtnud. Tulevikus pidi meie perest kõige rohkem teatama minu kohta, sest mina hoidsin oma asju kõige hoolsamalt alles. Kui olin öelnud isale, et vanaema paberid võiks alles hoida, et neid lugeda, oli isa vastanud, et niiviisi loen ma oma pabereid ka. Kõik kokku oleks see tõesti tohutult aega võtnud.

Mul jäi meelde, kuidas leivaraasukesed laual paiknevad, seetõttu häiris mind, kui keegi nende järjekorda muutis.