Olevikuta riik

Nõukogude riigis oli kõige vähem tähtis aeg olevik. Oli kaks suurt kummardamisobjekti, millest üks asus minevikus ja teine tulevikus. Leninit austati rohkem kui elavaid riigijuhte. Teda meenutasid muumia, ausambad, portreed, tsitaadid, lasteraamatud ja tema nime kandvad objektid. Teine tähtis asi oli kommunism, mis ei olnud kätte jõudnud, aga milles kommunismiusku inimesed juba mõttes elasid. Selle poolest sarnanes kommunistlik riik ristiusu kirikule, mille pühakiri on samuti kirjutatud minevikus ja seda enam ei täiendata ja mis kõige eesmärki näeb alles hauataguses elus. Kommunismiusk andis kommunismi maapealsele kättejõudmisele konkreetse tähtaja ja ka sellest sai minevik. Siis hakkas usk nõrgenema. Lõpuks hakati tegelema avalikustamisega, mille tulemusel kõik said teada, et ka minevik oli seni räägitust erinev. Kui nii tulevik kui ka minevik olid kadunud, varises riik kokku. Saabus uus aeg, kus hakati elama hetkenaudingute nimel. Võeti pangalaenu, aga selle peale ei tuldud, et see tuleb tulevikus tagasi maksta. Minevikust rääkides asusid eestlased naeruvääristama mitte ainult punategelasi, vaid ka rahvuslikke kangelasi. Oleviku puudumist kipub asendama muude aegade puudumine. Helge tuleviku asemel on rohelised püüdnud maalida sünge tuleviku pilte, aga roheliste populaarsus meil on hakanud vähenema ja kahtluse alla püütakse seada isegi kliima soojenemise teooriat.