Allakäigu viimane aste

Jõuan järeldusele, et ma ei oska enam millestki kirjutada. Pea töötab ainult magamise ajal. Aga ta ei saa siis ka kõige paremini töötada, kui ma ei ole eelnevalt midagi päeva jooksul õppinud. Aga minu vanuses vist ei saa enam õppida. Lapsena õppisin küll selgeks rääkimise, kõndimise, lugemise ja kirjutamise. Aga kirjutada oskan ma siiski ainult dikteerimise järgi, mitte oma peaga. Kuna ma enam midagi kirjutada ei oska, siis on aeg hakata varem kirjutatut lugema, enne kui nägemine ka nii halvaks läheb, et enam ei saa. Siis ei saaks lasta teistel ka ette lugeda, sest osa olen kirjutanud kirjatähtedega, millest keegi peale minu aru ei saa, ja osa on küll trükitud, aga eesti keeles. Noorem põlvkond on ümber rahvustunud ja ei oska eesti keelt niiviisi hääldada, et mina aru saaks. Ühes kohas olin kirjutanud ühest ümberrahvustunud seast, aga see, kelle kohta see käis, hääldas seda inglisepäraselt ja arvas, et ma olen kirjutanud merest. Kuigi mina olen viimane eestlane, olen isegi mina alla käinud ja ühtegi tarka eestlast enam ei olegi. Lähen ja süütan enda tulevasel hauaplatsil eesti rahva mälestuseks küünla.