Roomasin eksamiruumi suunas

Minu viimast blogisissekannet oli loetud ainult ühest arvutist. Oli jäänud jälg lugeja enda blogi kohta. Ma ei julgenud sinna hästi vaadata, sest tema blogi tutvustaval fotol oli hirmuäratava välimusega mees. Aga siiski vaatasin. Selgus, et blogi omaniku nimi on Helina. See ei tähendanud siiski, et Helina oleks tegelikult mees, vaid ta oli pannud oma blogisse näitlejate fotosid. Ülemisel ribal oli blogi tutvustuseks kirjutatud, et see on kultuuri, kirjanduse ja kunsti teemaline. Helina ei olnud mulle selle blogi olemasolust teatanud arvatavasti sellepärast, et ta eeldas, et ma otsin kõik tema blogid ise välja. Blogis kirjutas Helina, et ta teeb eksameid, et saada Viljandi teatri näitlejaks. Juures oli fotosid sellest, kuidas ta laval esineb.

Kuigi olin magistritöö juba ammu ära kaitsnud, oli mul veel tegemata magistrieksam. Ühte suurt eksamit olin teinud, aga see ei olnud magistrieksam. Õppekava järgi lähenes kuupäev, mil pidin magistrieksami sooritama. Eksami sisu pidi olema 20. sajandi ajalugu. Sel puhul lugesin läbi keskkooli 20. sajandi ajaloo õpiku. Erilist tähelepanu pöörasin peatükile "Miks puhkes Teine maailmasõda?" Vaidlesin vastu väitele, nagu oleksid sõjad puhkenud sellepärast, et Inglismaa oli Venemaa liitlane. Eesti liitlane oli Inglismaa küll olnud. Oli loogiline, et riigid on mõne riigi liitlased, mis on nende naabrite naabrid, samal ajal kui naabri endaga saadakse halvemini läbi. Kaardil oli näidatud läbi Inglismaa Londonisse viivat teed, mida nimetati Pauli sõjateeks. Ema arvas, et see on nimetatud Vene keiser Pauli järgi. Aga mina arvasin, et pigem Inglise kuningas Pauli järgi. Õppekava järgne eksami toimumise kuupäev oli käes. Ma ei olnud siiski kindel, kas täna eksam toimub. Et see toimuks, oleksin pidanud mõni päev varem õppehoones rääkimas käima. Ja kuupäevast ei pidanud ilmselt nii rangelt kinni pidama, vaid see võis mõne päeva võrra kõikuda. Avaldasin kahtlust, kas ma peangi üldse magistrieksamit tegema, kui mul on magistrikraad juba käes. Ehk oleks targem eksam ära unustada, kui see ülikoolil õigel ajal tähele panemata jäi. Roomasin võimaliku eksamiruumi suunas. Mulle tuli vastu õpetaja Volmer. Ta ütles, et kui täna ei toimu, siis ei toimugi. Volmer ja Ant pöörasid ringi ja läksid eksamiruumi. Seega olid nad siiski valmis täna eksamit vastu võtma. Mina pöörasin samuti ringi ja läksin vastassuunas. Nägin, et Krister käkerdab mu vana kirjandite vihikut. Sõimasin Kristeri läbi, võtsin talt vihiku ära ja mõtlesin, et rohkem ma talle kirju ei saada. Käkerdatud vihik tuli nii ära peita, et ema seda ei näeks, sest ema oli varemgi kortsus asju ära visanud. Lugesin uuesti oma õppekava. Seal oli ülesandeid, mille vastused olin kirjutanud otse õppekava peale. Oli küsitud, kuidas Saksamaa olukord lahendada. Vastuseks olin kirjutanud, et tuleb tekitada vastavateemalisi unenägusid. Õppekavas oli magistrante õpetatud, et ilma mõtlemiseta ei ole võimalik kirjutada. Siit ma selle põhimõtte siis olingi omandanud. Seda põhimõtet ma uskusin, ainult ei mäletanud, et olin seda lugenud õppekavast. Magistritöösse järeldusi kirjutades olin tõesti mõelnud. Ainult et ma ei olnud mõelnud sügavalt, vaid pannud kirja esimesed pähe tulnud mõtted.