"Pöördtoolitund"

Vaatasin eile uuesti telelavastust "Pöördtoolitund", mida ma olin juba kunagi Paides isapoolse vanaema pool näinud. Lavastus on loodud Jaan Krossi teose järgi. Sisuks on, et Jannseni viimane elus olev poeg peab monoloogi, milles ta kaitseb oma isa süüdistuste eest, nagu ta oleks ennast sakslastele maha müünud. Samuti seostab kõneleja kõike traagilist perekonna elus nende süüdistustega.

Uuel vaatamisel ei tundunud realistlik, kui poeg räägib, et ta käis oma isal kannul ja kuulis sõna-sõnalt kõiki jutuajamisi, aga kannulkäijat ennast ei märgatud. Seda võiks küll tõlgendada ka nii, et jama ei aja autor, vaid tegelane. Võibolla talle on mingid jutud nii tugevalt pähe kinnistunud, et ta kujutleb, nagu oleks olnud ise algsündmuste pealtnägija.

Mäletan, et esimesel vaatamisel pani vanaema televiisori enne lõppu kinni. Mul oli sellest kahju, sest minu jaoks oli lavastus huvitav ja ma arvasin, et pool on veel ees. Uuel vaatamisel selgus aga, et veel kaks minutit enne lõppu tuli tuttav koht. Võibolla vanaema oli seda saadet juba varem näinud ja võis televiisori sulgeda sellepärast, et pidas kõige viimaseid lauseid lastele sobimatuks. Ma võisin kujutleda, et saade on pikem, kuna ma võisin olla harjunud, et tavaliselt on teleteatri etendused pikemad. Selle pikkus oli üks tund, nagu pealkirigi ütleb, tehisintellekti sõnul on tavaline, et teleteatri etendus kestab kaks tundi.

Mäletan siiski, et vanaema ütles, et see ei ole huvitav, kui ainult üks inimene räägib. Uuel vaatamisel mõtlesin, et kuigi on kasutatud ainult ühte näitlejat, räägib ta mitme häälega. Ta tsiteerib oma isa ja õde ja võõrast talumeest, tehes nende häält järgi.