Komöödia töötlus

Töötlesin edasi komöödiat, mille algvariandiks oli unenäokirjeldus ja mille vahevariandi kirjutas tehisintellekt Copilot ette antud suuniste järgi:

MALEKIRJANDUSE SIHTGRUPP

Täna jutustatav lugu käib ühe heatahtliku entusiastliku täiskasvanu kohta, kes otsustas maleklassist raamatu laenata. Kodus arutles ta, et täiskasvanutele mõeldud maletrenn on nüüd tasuline, nii et raha maksmata ei tohi tegelikult selle raamatuid kasutada. Samuti jõudis ta arusaamale, et teistel võib sama raamatut vaja minna. Eriti lastel, sest noorus on laulusõnade järgi ju külvikuu.

Niisiis, ta otsustas raamatu tagasi viia pärast ühe sellesse tema silmade jaoks lisaks natuke liiga peenes kirjas trükitud partii kiiret läbivaatamist. Raamatut sulgedes heitis ta veel pilgu kaanele. Sellel oli kujutatud kahte oranži malenuppu. Mees läks teise tuppa neid oma naisele näitama ja ütles: “Arvasin algul, et need on kuningas ja lipp, aga reeglite järgi peab kuningas olema teistest nuppudest kõrgem, siis need on vist eri komplektide kuningad.” Naine kratsis kukalt, kohendas juukseid ja prille ning vastas: “Võibolla on ühe komplekti kuningas ja teise komplekti lipp?” – “ Selle peale ma ei tulnudki,” vastas mees ennast rumalamana tundma hakates, “aga ikkagi, kumb on kumb?” Naine jäi mõtlema. Mees tundis, et tal pole aega vastust ära oodata ja lahkus koos selle raamatuga kodust.

Ta viis raamatu otsejoones maleklassi tagasi ja  ütles seal ust avades: "Kui kedagi huvitab, siis võib tema siit ühte partiid pikemalt analüüsida kui mina seda tegin." Samal ajal, üks noor maletaja, kes oli raamatust huvitatud, märkas raamatu vahele järjehoidjana ununenud partiiprotokolle ja tegi niiviisi kokkuvõtte mehe mitme järjestikuse mängu tulemustest. Aga naljakas osa oli see, et üks mängudest oli enda vastu mängitud. Lastele polnud veel õpetatud, et maleseise saab ka üksi analüüsida. Nad olid mänginud küll erinevaid mänge ja neil oli põhimõtteliselt ükskõik, mitmekesi mängida, aga malet olid nad harjunud mängima kahekesi, niivõrd kui selles vanuses üldse mingid harjumused välja kujunenud olid.

Ja loomulikult, kui mehe mäng enda vastu ilmsiks tuli, küsis üks lastest: "Kui sa iseendaga mängisid ja võitsid, siis kes tegelikult kaotas?" Naer ja segadus täitis klassiruumi, kui täiskasvanu selgitas, kuidas malemängus ei ole alati oluline, kellega mängid, vaid kuidas mängid. Ta ütles, et vahel võib kõige geniaalsem partii olla selline, mida on näinud ainult üks inimene.

Kui naer vaibus, võttis sõna üks vanemate klasside õpilane. Ta rääkis teisele omasugusele, aga nii, et kõik kuulsid: “Capablanca raamatus on öeldud, et kaotusest õpib rohkem kui võidust. Siis peaks kõige targem olema see, kes kunagi ei võida.” Üks noorem poiss segas vahele: “Kui endaga mängida, siis ei saa ainult kaotada!”

Mehele meenus, et ta ei või siin raha maksmata nii pikalt viibida. Ta asus koduteele. Talle meenus, et kodus jäi naine ühe probleemi üle mõtlema. Aga koju jõudes selgus, et naine on poodi läinud ja selle kohta lauale kirja jätnud. Kirja alla oli ta joonistanud tavatul kombel mingi kujundi. Mees mõtles, et see on vist malenupp, aga ei saa aru, mis nupp see on. Ta tundis ennast jälle rumalana, aga samas oli tal siiski hea meel, et vähemalt naine on tark.