Toimetatud barokkjutt

Arendasin edasi Copiloti barokkstiilis unenäotöötlust:

Kujutage ette, et seisate keset maakohta, kus kitsas ja looklev maantee vonkleb üle roheliste küngaste ja värske tuul mängib teie juustes. Siin, sellel maanteel, kohtasin ühte oma sugulast, tuul käitus sama moodi ka tema juustega. Küllap mäletate ühest minu varasemast kirjutisest, et eelmisel korral, kui olin samas kohas, oli samuti sugulane see, kellega juhus mind kokku viis. Kuid seekord tundsin, et ajalugu ei kordu – tundus, et nüüdne vastutulija pole sama sugulane, kes eelmisel korral, vaid hoopis üks teine, keda saatus mulle teele tõi.

Kõndisin edasi linna suunas, kus teadmatus oma täpse asukoha suhtes mul suunataju kõigutas. Kui palju on elus teadmatust, sellel võib olla nii häid kui ka halbu külgi, tuleb loota, et häid on rohkem. Iga seekordse retke samm tundmatuses oli kui tants varjudega, teadmata, kas jõuan ihaldatud sihtkohta või ekslen sihitult tänavate labürindis. Linn oma võõraste tänavate ja kõrgete hoonetega pakkus õnneks oma võlu just selles teadmatuses. Ja kui oleksin eksinud ja jõudnud niiviisi imekombel koju mitte senises, vaid tundmatus kohas, oleksin leidnud ehk lohutust ka selles oma kombeid seejuures muutmata. Ma polnud enam väike laps ja ma ei muutnud enam iga hetk oma kombeid, kuigi ma nägin, et maailm oma keerukuses muutub minu ümber pidevalt, kasvõi erinevate muutumatute inimeste kokkupuudetest tekkivate uute ja seniolematute kombinatsioonide tõttu. Ka males on algseis tavaliselt üks ja sama, aga kui palju erinevaid kombinatsioone sellest erinevates partiides välja kasvada võib, nagu uute laste sündides kombineeruvad uuel viisil ka inimgeenid!

Orientiiriks olev kivitorn, mis kõrgus üle kõigi hoonete, oli mu abimeheks, kuid ka teda ei saanud pimesi usaldada. Me ei ole pimeduses mitte ainult öös, vaid ka päevavalguses on alati palju selgusetust, näiteks pole meil silmi selja taga. Kui oleksin kõndinud sellest uhkest kivitornist mööda, oleks see hiiglaslik ehitis võinud mind eksitada oma kõrguse ja suursugususega teed varjates. Nii kulges linn oma labürintides ja torni sirges asendis staatiliselt või dünaamiliselt oma teed, milles inimtee leidmine oli kui kunstiline rännak sama ettearvamatus kirjanduslikus loomingus.

Lendamiseks ja võibolla ka kirjutamiseks kasutatava luige sulg õhus, kaunite ja peente detailide võrku punudes jõuan ma mingisse punkti välja, teekond on nii keeruline, et iga samm täidab meele kirega või millegi analoogilisega. Ma mäletan küll, et tavaliselt räägitakse, et kirjutamiseks on kasutatud hanesulge, kuid arvatavasti pole see ainus võimalus, kuigi teadmata päritoluga sulge käes hoides pole seda lindu kui tervikut enam silmapiiril näha. Kujutage ette, et see on nüüd jutustuse lõpp, kuigi võimalik, et mõtetes püsime me veel selle teema juures edasi.