„Eesti Laulik. 125 uut laulo neile, kes hea melega laulvad ehk laulo kuulvad“. Essiminne jaggo. (Sia kõrva käib ka üks „visi-ramat“.) Tartus, 1860. Trükkitud H. Laakmanni jures. 191 lehekülge.
See on Jannseni põhiliselt ilmalikest laulusõnadest koosnev laulik, mis peaks koosnema peamiselt mugandatud tõlgetest nagu tema teised ilukirjanduslikud teosedki. Ilmalikke laulusõnu on ta avaldanud vähem kui vaimulikke ja selle raamatu eessõnas ütleb ta, et ilmalikud on vähem väärtuslikud. Mujal kirjanduses on viidatud, nagu Jannsen oleks teisel hetkel pidanud ilmalikku kirjandust vaimulikust väärtuslikumaks. Kuigi eessõna järgi on see ilmalik laulik, on hulgas ka kas osaliselt või täielikult vaimulike sõnadega tekste. Noodid on trükitud eraldi raamatuna.
Laulikus on nii eestlaste isamaad kui ka Venemaa keisrit kiitvaid laule. Üks mugandatud tõlge oli saksakeelsest laulust, mida ma olen ka ise lühendatuna mälu järgi tõlkinud. Minu tõlkes kõlas see umbes: „Kus on see Saksa isamaa? / Kas Preisimaa või Austria? / Ei, ei, ei, see pole see, / mu isamaa on suurem veel“. Jannsen on aga saksakeelsete maade kohanimed asendanud Eesti kohanimedega ja kuna Eesti pole siiski nii suur kui sakslaste maa, siis viimases salmis ütleb hoopis, et see suurem isamaa on Vene riik.
Tõlgitud oli ka laul, mida on kasutatud Saksamaa hümnina, Jannseni tõlkes kõlas see umbes „Eestimaa käib üle kõige, / üle kõige ilma peal“. Samas hilisema Eesti hümni sõnu selles laulikus ei ole. Tundsin ära vist antoloogiast varem loetud laulu umbes sõnadega „Ma olen rõõmus laulja“.
Jannseni laulud on peamiselt ülistuslaulud. Ükskõik, kas ta kiidab Eestit, Vene keisrit või Jumalat, enamasti teeb ta seda ühes ja samas stiilis ülistamisena. Kuid on ka mõned asjad, mis tekstide autoritele vähem meeldivad. Vaimulikus laulikus oli varjukülg see, et inimesed on patused, ilmaliku lauliku järgi ei ole kõik aastaajad ühe head. Vaimulikus laulikus olid jõulud küll rõõmus aeg, aga ilmaliku lauliku järgi ei ole talv siiski nii hea aastaaeg kui kevad või suvi. Samas sügis on veel parem kui kevad, sest sügisel valmivad saagid.
Jannseni kohta on kirjutatud, et joomise vastu võitlejana ta varjas seda, et on kõrtsis sündinud, mistõttu pikka aega arvati ekslikult, et ta sündis veskis. Siin on ühes laulus kas tõsiselt või irooniliselt siiski õlle joomist kiidetud. Ja piibusuitsetamise kiituseks on terve eraldi laul. Laulusõnade järgi kui keegi tahab tülitseda, siis selle vastu aitab rahustav suitsetamine. Minu kogemuse järgi suitsulõhn võib mittesuitsetajat ärritada. Võibolla tolle aja inimesi ärritas vähem, sest elati suitsustes tubades. Aga kui ma õigesti mäletan, siis Jannsen kirjutas oma ajalehes, et toad võiks olla vähem suitsused. Kindlasti võitles ta tuleohutuse eest, suitsetamine on põhjustanud ka tulekahjusid. Jannseni ajalehe päisepildis on samuti piibusuitsetajat kujutatud, aga ühes artiklis sai ta aru, et talle võidakse selle eest etteheiteid teha.
Kõige vähem meeldisid mulle laulikus armastuslaulud. Neis arvatakse tõele mitte vastavalt, et kõik inimesed on ilma puudutuste ja abiellumiseta õnnetud. Tõepärane pole ka see, kui arvatakse, et kõik inimesed on nooruses õnnelikumad ja vanas eas õnnetumad. Teises laulus nõutakse, et kõik peavad rõõmsad olema.
Vaimulik ja ilmalik laulik on mõlemad jagatud tsüklitesse ja osad tsüklite pealkirjad kattuvad. Mäletasin vaimulikust laulikust tsüklipealkirju „Hommikulaulud“ ja „Õhtulaulud“, need tulid ka siin uuesti ette. Mõlemas laulikus on kasutatud laulude ja salmide nummerdamist. Aga kui vaimulikus laulikus olid read murdmata, siis ilmalikus on need võibolla väiksema mahu tõttu murtud.
Sõnade tähendused on aja jooksul muutunud. Tean ammu, et Koidula luuletuses „lehkav isamaa“ on positiivses tähenduses, aga hilisemal ajal on lehkamise sõnal negatiivne varjund. Jannsenil on sarnane, kui ta kirjutab lille haisust ja linnulaulust, lisaks u asemel kirjutas ta sageli o.
0 vastukaja:
Postita kommentaar