Kristlik barokk

Täna proovin töödelda ühe unenäokirjelduse barokkstiili ilma tehisintellekti kasutamata, oma peaga, püüdes sisse tuua ka barokile omast kristlikku temaatikat:

Ma olen elus inimese kohta nii mõndagi kirjutanud ja ühel päeval olin oma nõdra käega kirja pannud, kuidas oma nooruses ma õppisin oma lemmikmängu male avanguid, nagu kõik inimesed peavad Piibli käsu järgi vanemaid austama ja seega nendelt midagi õppima. Mult võidi nüüd küsida – Luther on pihtimise sakramendi ära kaotanud, aga eks vahel küsimusi esitatakse ikka – võidi küsida, et miks ma siis avangutest mitte midagi ei tea, pole nende kohta karvavõrdki teadmisi. Oleksin lahkele küsijale vastanud, et hiljem olen ma need kauni malemängu avakäikude variandid ära unustanud, aga enne unustamist sain neid mängus kasutada ja partiiprotokollid on alles, samuti on Jumal kõike näinud ja tema mäletab kõike, viimsepäevakohtus peavad kõik oma headest või halbadest maistest tegudest hirmu ja lootusega aru andma. Vaatasin praegu ühte selle kauni malemängukunsti võitluslikku ja mõtlemist nõudvat partiid pealt. Valgel oli kaksikoda, nagu algseisus on kõigil kaks oda, aga nende arv võib mängu jooksul ka väheneda, vahel harva ka kasvada, kuid mulle tundus minu lihaliku silmaga vaadates ja vaimus kaaludes, et must saab selle odamehe ühe esimesel hetkel märkamatuks jääva kombinatsiooniga üksikodaks vahetada ja seejärel võita, kes ei tahaks võita, kuigi vastastest on siiski kahju. Must valis siiski teise plaani, nagu malemängus on alati palju valikuid, aga valida saab korraga ainult ühe käigu. Mõtlesin oma nõdra ja patuse peaga, et tõenäoliselt oleks minu kindlasti kahtlasevõitu plaani vastu leitud ka kaitse, inimesed on loomadega võrreldes head leiutajad, kuigi mitte Jumalaga võrreldes. Mäng oli ühel maise elutee hetkel lõppenud ja seda analüüsiti, kuigi vast mitte nii põhjalikult kui viimsepäevakohtus, inimese silm ei näe, mis teise inimese hinges mängu ajal toimus. Vaatasin seda põgusat järelemõtlemiskatset pealt ja ütlesin lõpuks oma lapsepõlve omast juba erineva häälega, et analüüs läheb liiga pikale, mitte küll Jumala silmis, aga inimese elu on üürike ja ta peab seepärast asju kiiremini tegema, siin tänases mänguanalüüsis on juba vahepeal kogemata kombel hulka sattunud valekäike olnud, kui ma just ise oma haige silmaga valesti ei näe. Mõtlesin esimesel hetkel pärast oma sõnade ütlemist, et valgeid või vähemalt heletatoonilisi mängunuppe tõstnud tuttav mänguhuviline minu lause peale ei solvunudki, ega ma ei tahtnudki teda solvata, aga vahel juhtub seda järelemõtlematuse tõttu ka tahtmatult; kuid varsti läks ta siiski sellest kallist ja vanast tuttavast mänguruumist minema. Ma olin oma kasimata suuga rääkinud, justkui kannaks see austatud mängijahärra lipsu, tegelikult ta oli oma vanalt ülikonnalt tagasihoidlikumale ja võibolla selles mõttes vooruslikumale teksajakile üle läinud, kuidas ma võisin tema kohta nii öelda, seda tuleb veel kaua kahetseda, aga mul keel tõesti komistas. Homo non deus est.