Följeton

Lasin Copilotil unenäokirjelduse följetoniks muuta. Ta lahendas ülesande niiviisi:

"Istusin rahulikult oma vana maki juures, seltsiks paar venda ja üks tüdruk, kui vestlus pöördus mu uhkuse ja rõõmu—muusikakassettide—poole. "Mul on neid kolmekümne ringis ja kõik läbi kuulatud," teatasin ma uhkelt, justkui oleksin isiklikult iga noodi salvestanud.

Panin ühe kassetti mängima, et oma kollektsiooni vägevust tõestada. Algul tuli mõnusat muusikat, kuid siis, täiesti ootamatult, katkestas meloodia kellegi raadio jutusaate lindistus. "Pole aimugi, millal see peale lindistatud on," pomisesin ma, veidi segaduses.

Just siis hüüdis ema teisest toast: "Kuhu sa Tallinna kaartidega raamatu panid?" Ah, ema ja tema katkestused, mõtlesin ma endamisi. Hakkasin raamatut otsima, samal ajal seletades: "Pole kindel, et mina selle ära panin, võib-olla oli see hoopis ema ise."

Kui otsingud lõpuks vilja kandsid ja kaardiraamat üles leitud sai, vaatasid kõik mind ootavalt. Viskasin viimase pilgu vanale makile ja naersin: "Kes oleks arvanud, et vanad kassetid ja kadunud raamatud sellist draamat võivad tekitada!""

Minu kommentaar: "Ootasin, et tuleb midagi naljakamat. Eilsetest lugudest oli õudusjutt ka naljakam, kuigi osalt hirmutav. Sõnaraamat defineerib, et följeton on kas satiiriline või humoristlik. Esimestes lõikudes on võibolla satiiri, et tegelane on kokkulindistatud muusika üle sama uhke kui enda loomingu. Võibolla ka viimases lõigus, kui räägitakse suurest draamast, mida pole olnud. Eelviimasest lõigust on seda raskem leida."