Lasin hommikul Copilotil ühe vana unenäokirjelduse uuesti läbi kirjutada ja nüüd kirjutasin sellest loost tema teksti alusel omakorda uue ilukirjandusliku versiooni:
(Artikkel spordilehele.)
Maleturniiride ühes traditsioonilisemas toimumiskohas meie
linnaosa koolimajas peeti nädalavahetusel omamoodi põnev ja kahtlemata pingeline
turniir, kus mängijad võitlesid mitte ainult vastastega, vaid ka ajapuuduse ja üldise
õhkkonnaga. Juba turniiripaika sisenedes tundsin õhus suurt pinget.
Koridorinurgas selgitati mulle miskipärast, et ühte lülitit ei tohi vajutada,
sest muidu kustub laetuli – justkui oleks see järgnenu eelaimus. Ma polnudki
lülitit vajutanud, aga mängusaalis polnud kõigi mängijate käitumine
kiiduväärne, mis võib varju heita ka teistele.
Saalis vaatasin ma ühel laual mängitavat mängu, kus toimus
kiire taktikaliste löökide vahetus ja nuppude vahetamine ning mõlemad mängijad
püüdsid saavutada materiaalset paremust. Ajapuuduse tõttu ei käinud üks mängija
kohe nuppu valitud väljale, vaid puudutas mitut välja, mis viis üha paisuvale
konfliktile. Vastased hakkasid üksteist füüsiliselt torkima ja olid vihaste
nägudega. Kostis ka sõnavahetust, kuigi reeglid nõuavad vaikust.
Vahepeal läksin tagasi koridorinurka ja teatasin oletatavale
kohtunikule, et kaks mängijat on hakanud rusikatega rääkima. Selgus, et
kõnetatav polnudki kohtunik ning ta vastas minu jutule pahaselt, et miks ma seda just
talle räägin. Kus tegelik kohtunik sel hetkel viibis, jäi arusaamatuks.
Pöördusin tagasi mängusaali ja pöörasin tähelepanu nüüd
teisele lauale, kus ajapuudus oli samuti konflikti tekitanud. Üks mängija
nuuskas oma taskurätikusse vastase nina all, mis tüli veelgi suurendas. Tundus,
et selles saalis ei olnud ruumi rahumeelseks mängimiseks, vaid iga hetk võis
süttida veel mõni konflikt. Laudasid oli siiski palju ja kõiki korraga jälgida
ei saanud.
Need hetked malesaalis olid täis kurbi pöördeid ja mängijate vahelisi pingeid, mis kinnitasid taas, et sport on tõsine asi ja närvesööv tegevus. Võitjate nimed jätan see kord nimetamata, muidu võiks neid antud tagamaade kirjeldamise järel tabada küsimused, kas nende võit on saavutatud ausa mänguga. Kuid ma ei kirjuta artikli alla ka enda nime, sest mängijatest tähtsamaks ma ennast siiski ei pea. Samuti ei hakka ma selles kurvas loos üle kordama, millise linnaosa koolimajaga täpselt tegemist oli, kui ma ei tea, kas selle kooli inimesi üldse osavõtjate hulgas oli.
0 vastukaja:
Postita kommentaar