Mitmekordselt viimistletud jutt

Algab jutt ühest diktaatorist. See diktaator tahtis suurendada oma suure vaevaga kätte saadud võimu nii kodumaal kui ka välismaal, samuti maailmamerel. Taevast ja põrgut ta ei uskunud. Ta mõtles, et kui ta oma nüüdseks talle kuuluva riigi pindala vallutussõdadega suurendab, siis hakkavad teda rohkem kartma ka need riigid, mille vallutamiseks tal ei jätku jõudu, vähemalt mitte enne esimesena vallutatud alade täielikku integreerimist. Kartku aga.

Diktaator mõtles, et see, et tal on võim, tõestab, et ta on tark, ta oskab kõige tähtsamat asja teistest paremini. Kõike ta ei oska. Ta arvas, et kui ta on teistest riigijuhtidest kauem võimul, siis on ta neist targem, isegi kui ta ei ole kõigist kasvult pikem ega parema tervisega. Näiteks on tal konnasilmad. Kuid ta kartis, et kui talle võimuvõitluse jätkudes atentaat tehakse, siis võib tema nii väga meeldiv võim jääda ka lühemaks. Kadestajaid ju leidub. Ta mõtles, kas ta sel juhul on teistest rumalam, olgugi see masendav. Väiksena ta niigi oli.

Ta jõudis järeldusele, et kui temast mälestus alamate ja vaenlaste hulgas kauem säiliks, siis ta oleks ikkagi targem, vähemalt talle olulises punktis. Võibolla mitte malemängus või peast arvutamises. Ta otsustas hakata kõnesid pidama ainult riimis ja luulerütmis, et need kõned inimestele kauemaks meelde jääksid. Nii praegusele kui ka tulevastele põlvedele. Aga ta ei osanud ise mõtteid riimi panna ega rütmistada. Ka ideede leiutamine oli raske.

Ta andis riigi populaarsematele luuletajatele, kelle taset tõestasid nii arvustused kui ka läbimüüginumbrid, käsu, et need tema kõnesid riimi paneksid, soovitavalt täisriimi. Täisriim on kõige meeldejäävam. Aga ta hakkas kahtlema, et kui ta ise oma kõnede autor ei ole, kas siis on tema kõige targem, isegi kui tegeliku riimija nimi on salastatud, aga see võib kuskilt lekkida ja luuletaja ise seda ikka teab. Ja kui ta hukata, ei ole enam riimijat.

Valitseja otsustas need luuletused oma käega ümber teha, jättes samaks küll riimid ja rütmi, aga asendades mitteriimuvaid sõnu teiste sama pikkadega. Tundus, et see meetod töötab. Luuletaja oli kirjutanud tema juhtnööride alusel: "Ma teile sõja kuulutan / ja ajusid teil tuulutan." See tundus piisavalt kuri, aga vajas muutmist. Valitseja püüdis leida teisi sama silpide arvuga sõnu ja kirjutas pika mõtlemise järel: "Haa! Koile surma kuulutan, / ta aluseid nii tuulutan." Valitsejale hakkas tunduma, et nii ongi sügavamõttelisem.