Lasin tehisintellektil Copilot kirjutada minu koduleheküljel avaldatud 1999. a. unenäokirjelduse järgi futuristlikus stiilis jutu, toimetasin seda juttu omapoolselt ja seejärel lasin joonistada selle kokkuvõtte järgi futuristlikus stiilis pildi. Jutt on selline:
Heledad valgusjooned tantsivad seina mööda, nagu värvilised välgusähvatused, mis katavad pimedust. Ruum on sukeldatud musta vaikusse, ainult heledad viiped valguses rikuvad seda rahu. Kõik silmad on pööratud seinale, jälgides tähelepanelikult, püüdes tabada iga joont, iga virvendust. Keegi ei tea kindlalt, kes nende valgusmängude taga on, kuid mina, märkamatult ja vaikselt, mõjutan osade joonte liikumist. See on koht, kus kohtuvad erinevad teadused, sealhulgas füüsika, sünnib uus tegelikkus.
Tumedad varjud libisevad ruumi mööda, sirutades käsi juhile. Üks must kogu seisab istujate ees ning juhib valguse ja heli liikumist. Järsk, vali „Trahh!” ja kogu ruum sukeldub hetkeks veelgi sügavamasse pimedusse. Must on kõigest võimsam. Trahh – ja kõik mustaks. Trahh – ja kõik mustaks. Dirigendi käed tõusevad pea kohale, juhtides energiat oma sõrmeotstega. Trahh – ja kõik mustaks.
Selles etenduses ilmneb, kuidas teadus ja kunst saavad kokku, luues maailma, kus valgus ja pimedus tantsivad lõputut tantsu.
0 vastukaja:
Postita kommentaar