Istusin ülikooliloengus. Loengupidaja rääkis ainult kahest autorist. Loeng oli keeruline. Mõtlesin, et võibolla ma olen sattunud otse keskastme loengusse alamastet vahele jättes. Kodus ütles vend mulle, et see loengupidaja räägib loengukursuse jooksul ainult neljast autorist. Mõtlesin, et nii ei saa osade autorite kohta midagi teada, kuigi teiselt poolt see on süvenemine.
*
Klaus istus suure toa laua taga ja oli parajasti minu postkastis. Mõtlesin, et võibolla peaksingi andma talle oma postkasti parooli, et ta saaks minu kirju ka edaspidi lugeda. Aga kui ta ei hoia parooli sama hoolsalt nagu mina, siis see võib ka kellegi kolmanda kätte sattuda. Klausil oli ilmumas uus luulekogu. Mõtlesin, et mina ei saa samal ajal oma luulekogude jaoks toetust, nii läheb Klaus must luulekogude arvuga ette. Siis meenus, et mul on ka proosaraamatuid, neid Klausil ei ole. Lugesin oma luulekogu. See rääkis minu elust läbi aastate ja lõpus tehti kokkuvõtte, et õnnelik aeg jäi lühikeseks, suurem osa elust oli nurjumine. Mõtlesin, et see on vananenud mõte, nüüd on jälle tükk aega paremat aega olnud.
*
Tahtsin magama minna, aga vennad samas toas alles tegutsesid. Vaatasin aknast välja. Küsisin, kus ma olen – tuba on Tartu tuba, aga aknast avaneb Meelva vaade.
0 vastukaja:
Postita kommentaar