Lasin Copilotil ühe vana unenäokirjelduse ekspressionistlikuks jutuks muuta ja toimetasin seda:
Mäslevad mõtted keerlesid mu peas, kui istusin eksamiruumis, sulepea higistavate sõrmede vahel. Kell tiksus halastamatult, iga sekund lõikas sügavamale minu olemusse. "Kas aega on veel poolteist tundi?" sosistasin tuttavale mehele, kes eksamit läbi viis. Tema pilk oli külm nagu talvine hommik. "Ainult pool tundi," vastas ta jäise häälega.
Pool tundi! Aeg tihenes, seinad tulid lähemale, õhk muutus raskeks. Püüdsin sõnu paberile valada, kuid need tilkusid aeglaselt nagu veri haavast. Kolm lehekülge sündisid valuga, neljas jäi tühjaks – valge paber, mis irvitas minu üle. Kas sellest piisas? Kas minu hinge karjed pidid eksamikomisjonini jõudma?
Mees võttis mu töö ja punane tint hakkas voolama nagu veri veresoontes. Ta kritseldas töö peale märkusi, püüdes minu loodu väärtust tõsta nende silmis, kes otsustavad minu saatuse üle. "Sa kardad rünnata," kirjutas ta. Nägin malelaua mustvalgeid ruute, neli etturit seisid kõrvuti nagu sõdurid lahingus. Mõtlesin, et kui nad vaid astuksid edasi, kaks neist, võiksin võita sõja enda sees.
"Su mõtted peegeldavad suuri mõtlejaid," märkis mees veel. Kuid minu sees oli tühjus, minu sisemuses kajasid vaid kahtlused ja hirmud. Olin unustanud kirja panna töö koodi, oma identiteedi. "See on minu käes," ütles mees salapäraselt. Kas ta hoidis minu olemust oma peopesal?
65 punkti sajast. Numbrid tantsisid mu silme ees, muutudes tähenduseta sümboliteks. Vähem kui eelmisel korral, kui sain 16 punkti kahekümnest. Kas need numbrid pidid määrama minu väärtuse? 65 punktiga oleksin võinud veel ülikooli pääseda, kui eelmine eksam poleks mind veel sügavamale tõuganud.
Tunne, et olen lõksus aja ja ootuste tangide vahel, surus rinna kokku. Taevas tumenes akna taga, linn tuikas oma rütmis, teadmata minu võitlustest. Kas keegi kuulis minu vaikseid hüüdeid? Kas oli pääsu sellest labürindist, kus seinad olid tehtud paberist ja tindist, kuid tundusid kõrgemad kui mäed?
0 vastukaja:
Postita kommentaar