Kraadi poole

Kirjutasin hiljutise unenäo ainetel uue jutu:

Minu haridustee oli pikk, selle lõppu jõudes oli osa varem läbi käidust juba meelest läinud. Aga ma olin visa ja järjekindel, mulle oli peale teadmiste kogumise tähtis ka diplomite kogumine ja nüüd lähenes lõpuks minu doktoritöö kaitsmine. Ma olin juba üsna vana, ma polnud pannud rõhku töö teistest kiiremale valmissaamisele, vaid teema kõigist põhjalikumale läbiuurimisele. Lisaks olin ma aeglane lugeja, mul oleks teiste doktorantidega samas mahuski lugedes neist rohkem aega läinud, lisaks tahtsin ma lugeda veel palju ja iga teksti mitu korda. Viimane eesmärk kõigi tekstidega siiski ei teostunud, sest tuli ka arvestada, milline on tõenäoline surma aeg. Ma polnud küll veel väga vana, aga mulle tundus, et väga vanaks ma ei elagi. Tegin kaitsmiseks ettevalmistusi, pidades mõttes kaitsekõnet, tehes sellesse täiendusi ja väljaarvamisi ning vastates oletatavatele tõenäolisematele ja vähem tõenäolistele kaitsmisel esitatavatele küsimustele. Aastaid tagasi olin kaitsenud magistritööd ja sellel oli olnud kaks kaitsmist, tol ajal ma polnud veel mõttes kaitsmisi teinud nii palju kui nüüd doktoritööga või ainult kaalutud doktoritöö teemadega. Magistritöö eelkaitsmise olin saanud kahe, aga kuna eelkaitsmise hinne ei olnud ametlik ja sain järgnevalt veel töö paremaks teha, siis pääsesin lõppkaitsmisele, seal sain hindeks viie. Eelkaitsmise hinde oli pannud saksa keele õpetaja. Töö polnud küll saksa keeles, aga leiti, et igal ülikooli töötajal võiks iga üliõpilastöö kohta oma arvamus olla ja et siis on ka ükskõik, millise töötaja arvamust küsida, kui tal pea natukenegi vastavat eriala võtab. Võibolla see õpetaja pani halva hinde sellepärast, et talle ei meeldinud minu istumisasend – kui põhjust ei öeldud, pidi ise midagi oletama, et püüda vigadest õppida, ülikooli eesmärk on ikkagi õppimine. Üks mees rääkis minu isale, et nüüd on ülikoolil uued ebameeldivad nõuded, näiteks ei tohi üliõpilane kaitsmise päeval kuuluda ühtegi erakonda, peab vanduma truudust Euroopa Liidule, peab oponendi kõne ajal naeratama, peab tegema ülikoolile suure rahalise annetuse ning tegema õpingute ajal ümbermaailmareisi. Isa vastas, et siis tuleb lihtsalt sellest ülikoolist loobuda, maailm on lai, ümbermaailmareis ei pea maailmale ringi peale tegema, vaid võib lihtsalt ülikooli õppehoonetest ringiga mööda minna. Mina tahtsin siiski kraadi kätte saada. Ma ei suutnud küll kõiki nõudeid täita, aga lootsin, et kõigi täitmist ei jõuta kontrollida. Näiteks ma lootsin, et kui ma oponendi kõne ajal ei naerata, siis sel hetkel ei vaata keegi minu poole, vaid kõik vaatavad oponenti. Ümbermaailmareisil ma ei käinud, aga olin lugenud reisikirju ja oskasin välisriikidest jutustada nii, nagu oleksin seal ise viibinud.