Muutsin ka tehisintellekti unenäo põhjal kirjutatud följetoni:
Istusin rahulikult oma vana maki juures, seltsiks paar venda ja üks tüdruk, kui vestlus pöördus ühe mu uhkuse ja rõõmu – muusikakassettide juurde. "Mul on raadiost lindistatud laulude kassette kolmekümne ringis ja kõik lugematu arv kordi läbi kuulatud," teatasin ma uhkelt, justkui oleksin isiklikult iga laulu esitaja või helilooja või siis vähemalt sõnade autor.
Panin ühe kasseti mängima, et oma kollektsiooni vägevust tõestada. Algul tuli mõnusat muusikat, kuid siis täiesti ootamatult katkestas meloodia mingi raadio jutusaate lindistus. "Pole aimugi, millal see peale lindistatud on," pomisesin ma, veidi segaduses. Võibolla see oli juhtunud ammu, muidu ma oleks tegu mäletanud, aga sel juhul ma polnud siiski kõiki kassette vahepeal üle kuulanud. Üks kord võib üle kuulata ka jutusaateid, aga mitte nii sageli kui lemmiklaule. Praegu ei tundunud jutusaate kuulamiseks sobiv hetk, sest seltskonnas oli üks tüdruk. Ma teadsin nii loetu kui ka isiklike kogemuste põhjal, et paljudele tüdrukutele erinevalt minust meeldib tantsida, aga jutusaate järgi ei ole eriti mugav seda teha.
Just siis hüüdis ema teisest toast: "Kuhu sa Tallinna kaartidega raamatu panid?" Hakkasin kohe raamatut otsima. Mulle meeldis inimesi aidata. Tundus küll sobimatu abivajamise olukordade tekkimist soovida, aga kui aitamine õnnestus, siis see mulle siiski meeldis. Ainult et ma ootasin kiitust, mitte laitust, seetõttu mind häiris mõte, et just mina võin olla raamatu ära kaotanud. Seletasin võimalikku teist varianti: "Pole kindel, et mina selle ära panin, võibolla tegid sa seda ise."
Kui otsingud lõpuks vilja kandsid ja otsitav raamat üles leitud sai, tundus mulle, et kõik ootavad minust veel midagi. Võibolla nad ootasid, et ma järgmise kasseti mängima paneks, aga võibolla hoopis, et ma kassetid ära paneks, et vestlust jätkata saaks.
0 vastukaja:
Postita kommentaar