Õpetaja sisekõne

Töötlesin edasi unenäokirjeldust, millel Copilot üks päev minategelase ära vahetas:

Olen teel ülikooli õppehoonesse. Töötan seal õpetajana. Eri päevadel mõtlen oma teed kõndides erinevatest asjadest, vahel on pea ka mõtetest tühi, mis aitab paremini välja puhata. Täna mõtlen sellest, kuidas ma üldse õpetajaks sain. Ükskord andsin koolis õpetajate päeval abituriendina tundi. Seal tegin rohkem nalja, aga nägin esimest korda, et saan tunni andmisega hakkama. Kooliajal käis peast läbi erinevaid mõtteid, mis tööd tulevikus teha, aga rohkem mõtlesin sellest, kuidas ma ülikooli sisse saan. Mul olid võõrkeeled üsna tugevad, nii läksin õppima inglise keelt. Alles teise kursuse üliõpilasena hakkasin rohkem mõtlema, mida selle erialaga peale hakata. Praegu olen õpetaja, võibolla tulevikus teen midagi muud, sest huvi pakkuvaid variante on rohkem.

Jõuan ülikooli, panen riided riidehoidu ja varsti hakkab tund pihta. Täna panen üliõpilased esseed kirjutama. Üliõpilaste jaoks olen ma võibolla ainult õpetaja ja parajasti rääkides olengi, aga kui nemad kirjutavad, siis lähevad minu mõtted vahepeal kodustele asjadele. Praegu tahaks kontrollida, kas ma kodus ikka pliidi keerasin kinni. Sellist mõtet on varem ka tulnud, aga seni olen alati keeranud või avastanud pliidi lahtioleku enne kodust väljumist.

Täna on esimene kord, kui üliõpilased kirjutavad esseed arvutiga. See on paljudele tudengitele uus kogemus. Näen, kuidas üks tudeng nimega Aleksander aitab oma pinginaabrit klahvi "print screen" kasutamisega. See näitab mulle, kuidas koostöö võib aidata õppijatel tehnoloogiliste väljakutsetega toime tulla. Olen pidanud ka ise arvuti asjus teistelt nõu küsima.

Kui tudengid oma töid lõpetavad, märkan ühte tudengit nimega Ants, kes näib olevat mures oma essee pikkuse pärast. Ta uurib nii täis kirjutatud kui ka tühja lehekülge ja paistab mõtlevat, kas üks täis lehekülg on piisav või on vaja kahte. Mina õpetajana olen rohkem erinevaid käekirju võrrelnud ja tean, et pastakaga kirjutades oli tema üks lehekülg nagu mõne teise üliõpilase kaks lehekülge. Ma kaugelt täpselt ei näe, aga tundub, et ta on ka arvutis valinud teistest kaks korda väiksema tähesuuruse.

Märkan, kuidas üks tudeng nimega Jüri proovib tehisintellekti abil vigu parandada, kuid töö aeg saab otsa, enne kui ta kõik parandatud jõuab. See tekitab minus huvi, kuidas tehnoloogia võib aidata, kuid samas ka uusi probleeme tekitada. Mõistan ka, et tudengid ei ole kindlad, kas tehisintellekti kasutamine on lubatud, mis paneb mind mõtlema, et pean neile selgelt reeglid edastama. Praegu ma ei ole ise ka kindel, millised need reeglid täpselt peaksid olema, pean kolleegidega nõu pidama.

See hetk annab mulle kui õpetajale palju mõtlemisainet, kuidas tehnoloogia integreerimine õppetöösse saab muuta meie õpetamisviise ja kuidas peame sellega kaasnevaid väljakutseid lahendama. Kuid praegu ei saa neid mõtteid lõpuni mõelda, vaid pean tööd kokku korjama.