Laar Jannsenist

Mart Laar. „Johann Voldemar Jannsen. Elu ja töö“. Read 2019. 351 lehekülge.

Mart Laar ütleb eessõnas, et kirjutas selle raamatu Vello Salo palvel. Malle Salupere oli küll varem juba Jannseni kohta raamatu kirjutanud, kuid leiti, et Salupere raamat on liiga Koidula keskne ja et Jannseni kohta kaks raamatut 200 aasta jooksul ei ole liiga palju. Laar püüdis kirjutada pikemalt ka perioodist, kui Koidula tööalane tegevus ei olnud veel alanud. Siiski pöörab ka Laar Jannseni kõrval suurt tähelepanu ka tema kaastöölistele. Kaastööliste täielik nimekiri ei ole säilinud allikate põhjal taastatav, aga need nimed, kes on õnnestunud kindlaks teha, on raamatus nimekirjana esitatud.

Salupere Jannseni päevikut kommenteerides rõhutas kohta, mille põhjal Jannsen tundus usus kahtlevat. Laar seevastu peab Jannsenit sügavalt usklikuks. Mõlemad autorid tahavad võibolla sellega Jannsenit positiivsemas valguses näidata. Laar sai peaministriks kuuludes parteisse, mis nimetas ennast kristlik-demokraatlikuks, seega peaks Laari jaoks kristlus olema positiivsem mõiste.

Laari meelest on kõnealuse Jannseni päeviku teemaks pihtimine. Kui mõni autor on arvanud, et Jannsenile polnud tegelikult rahvuslik liikumine tähtis, sest päevikus ta sellest juttu ei tee, siis Laar arvab vastupidi, et Jannseni päeviku eesmärk on pattude pihtimine, aga et rahvuslikku liikumist ta patuks ei pidanud, seetõttu pole see päeviku teema. Minu meelest Jannsen ei kirjuta päevikus ainult enda pattudest, ta kirjutab ka oma naise puudustest ja perekonna raskest majanduslikust olukorrast. Pihtimine on rohkem katoliiklik kui luterlik mõiste, Jannsen eelistas luteri usku. Aga kõik asjad iga päeviku teema tõesti ei ole. Jannsen andis ka vaimulikke ja ilmalikke laule trükki eraldi raamatutes, mitte sellepärast, et ta oleks ühel hetkel ühele teemale täielikult selja pööranud. Ka hiljem laulupeoks valmistudes hoidis ta sama laulupeo ilmalikud ja vaimulikud laulud eraldi. Koolis võeti mul ükskord juba välja pandud veerandihinne alla, kui õpetaja nägi, et mul on kaks ainet samas kaustikus. Jannsen päevikut kirjutades keskendus ehk nendele teemadele, mida ei sobinud trükki anda, teistest ta sai kirjutada trükiväljaannetes. Hiljem kirjutas oma ajalehes palju Jaan Tõnisson, aga kui ta tegi katse päevikut pidama hakata, jättis ta selle varsti pooleli, kuna nägi, et selle jaoks ei jätku aega.

Laar kirjutab, et Jannseni ajal oli tüüpiline, et üks inimene kirjutas täis oma ajalehe kõik küljed. Nii teinud algul ka Jannsen, kuid vaid sellepärast, et kaastöölisi polnud kuskilt võtta, hiljem õnnestus tal neid hankida palju. Minu meelest olid Jannsenil mõnes mõttes ka algul kaastöölised, sest ta võttis uudiseid saksakeelsetest ajalehtedest. Hilisema eesti ajakirjandusajaloo kohta on Krista Aru kirjutanud, et Karl August Hermann lootis, et kaastöölised tulevad ise, aga tema järel toimetajaks saanud Jaan Tõnisson hakkas neid aktiivselt otsima. Itaalia ajaloost ma tean, et Mussolini, kes sündis kolm aastat pärast Jannseni töövõimetuks muutumist, kirjutas veel ka oma ajalehe kõik küljed üksi täis.

Laar ei ole psühholoog ja minu meelest ta ei arvesta piisavalt, et on olemas erinevaid psühholoogilisi tüüpe. Suurte tülide tekkimise eelsest seltsitegevusest ta kirjutab, et see oli ilus aeg. Minu meelest seltsielu on nauditav eelkõige ekstravertse iseloomuga inimestele, introvertne inimene võib eelistada üksiolekut ja neurootilisele võib kõik kannatusi valmistada. Kasutatakse mõistet Koidula salong, aga Koidula luuletuses minategelane küll päeval naerab, aga öösel nutab.

Lugesin „Eesti Postimehest“ kolme eestlaste üldlaulupeo kohta. Ajalehes on kahest esimesest kirjutatud üsna sarnaselt, alles kolmandast Tallinnas toimunust lühemalt. Laari järgi olid siiski ka esimene ja teine väga erinevad, esimese ajal ühendas rahvast suur vaimustus, aga teise ajal oli rahvuslik liikumine lõhenenud ja Jannsen olevat isegi kahelnud, kas sellises olukorras on mõtet laulupidu pidada. Vaenulikkust üksteise vastu näidatud üles ka peo ajal.

Raamatu lõpupoole peatub Laar Jannseni väidetava müüdavuse teemal, mis olevat varjutanud ka kogu tema muud tegevust tagasihaaravalt. Laari järgi Jannsen küll tegi vea, et ta rüütelkonnalt raha vastu võttis, kuid Jannsen polnud olnud müüdav. Salupere tähelepaneku järgi muutus „Eesti Postimees“ pärast sakslastelt raha saamist saksameelsemaks, kuid Laari meelest see nii ei olnud, Jannsen jäänud endiste põhimõtete juurde. Osa kaastöölisi küll lahkunud, kuid veel rohkem tulnud neid juurde. Laar kahtleb ka, kas Jannsen üldse sulges Jakobsonile ajalehe või tõmbus Jakobson ise eemale. Kui Jakobsoni initsiaalide all enam kaastöid ei ilmunud, kirjutanud Jakobson ajalehes veel esialgu teise varjunime all. Hurt jäänud küll lisalehe toimetamisest kõrvale, kuid kirjutanud endiselt palju põhilehes, neid artikleid olen ka oma silmaga näinud. Minu meelest on arusaadav, et lehe jätkuva ilmumise tagamiseks tehakse mingeid kompromisse, sama moodi nagu tänapäeval valitsuskoalitsiooni minnes peab partei lähtuma koalitsioonilepingust, mitte ainult enda programmist.