Mängisin kannelt

Kõndisin Emajõe äärses metsas. Läksin teelt kõrvale, sest puhus tugev tuul ja tahtsin kõrvale hoida murduda võivate puude eest. Kui mets läbi sai ja hakkasin tagasi minema, leidsin orava väljaheiteid. Võtsin need lähemalt vaatamiseks kätte, aga varsti viskasin maha ja pühkisin käed rohu sisse puhtaks. Varsti nägin metsa all kaht veist. Tundus, et vähemalt üks neist on pull, mitte lehm. Igatahes paistis, et tal on kavatsus mind rünnata. Tema käest pääsemiseks hakkasin minema läbi jõe. Jõgi oli nii madal, et sai minna kõndides. Alles vastaskalda juures läks vesi nii sügavaks, et tuli hakata ujuma. Vastaskallas oli nii järsk, et seal ei saanud enamuses kohtades kaldast üles ronida, aga leidsin sobiva koha.

Mängisin kannelt. Kuna ma noodi järgi mängida ei oska, sain ainult improviseerida. Hakkasin panema kandle pulkade vahele nööri keelteks. See tuli tõmmata pingule, aga oli oht, et see jääb liiga lõdvaks. Vanad keeled olid koosnenud kõik ühest ja samast traadist ja seetõttu korraga ära tulnud. Ka see võis nüüd korduda. Üks naine näitas mulle ühele paberile paigutatud fotosid ja palus mul inetumad maha tõmmata. Tõmbasin maha mõned näodetailid ja kolm terviklikku nägu. Seejärel läksin välja ja viskasin fotod tiiki. Põgenesin. See naine rääkis mahajääjatele, nagu oleksin ma fotodel olijad tapnud. Varjasin ennast kaua välismaal. Lõpuks tulin tagasi ja läksin ise politseisse, aga politseile selgitasin, et see naine oli esitanud valekaebuse. Mul oli naisest natuke kahju, sest nüüd ta võis karistada saada, kui ta välismaalt kätte oleks saadud. Aga jõudsin järeldusele, et ta on ise süüdi, miks ta siis minu kohta valetas.

Olin koostanud Kerese artiklitest raamatu käsikirja. Nüüd lugesin selle algust. Keres oli seganud turniiritabeli kommentaaridega. Ta kirjutas, et see oli esimene turniir, millel osales naismängijaid. Järgnesid tabeli kujul järjest kolme naise kohad ja punktid. Edasi lugedes leidsin sõna, mille tähendust ma ei teadnud. Paistis, et tegemist on trükiveaga. Seega oleksin ma pidanud kogu käsikirja enne toimetajale andmist uuesti läbi lugema, et sellised vead ära parandada. Aga oli juba kokku lepitud, et ma annan selle nüüd toimetajale. Olin turniirisaalis. Et kõik maleleheküljed peale Laugu blogi olid võrgust maas, siis kogunesid kõik saalisviibijad ühe ja sama arvuti taha, et sealt seda blogi lugeda. Lauk pakkis oma malepaberid kotti, et ära sõita. Taago ütles, et minu kott on Laugu kotist väiksem, seega mahuksid minu malepaberid ka tema kotti. Aga ma ei tahtnud neid sinna panna, sest tahtsin neid lähiajal uurida. Televiisoris näidati teateujumist. Esimene Eesti meeskonna liige kaotas vette hüpates teadvuse. Kommentaator ütles, et nüüd läks küll halvasti, aga ei juhtinud tähelepanu, et tegemist on eestlasega. Teadvuse kaotanu all avanes päästemadrats, nii et ta ei uppunud. Varem selliseid päästemadratseid ei olnud ja nii oli Nõukogude Liidu meistrivõistlustel keegi kunagi tõesti uppunud. Ka eestlase kõrvalrajal ujuja kaotas teadvuse. Nad kandusid päästemadratsitel samale rajale ja lamasid sellega risti. Kui eestlane uuesti teadvusele tuli, hakkas ta kohe ujuma. Aga kaotajate aeg tuli juba võitjate omast kaks korda halvem. Räägiti Prantsusmaa kummalisest käitumisest Inglismaa suhtes. Lisasin juurde, et Kolmekümneaastane sõda oli ususõda katoliiklaste ja protestantide vahel, aga katoliiklik Prantsusmaa võitles protestantide poolel ja tahtis liitlaseks ka islamiusulist Türgit. Joonistasin selle kohta pildi. Ütlesin, et selle pildi põhjal saaks teha karikatuuri.