Asutamiskongress

Ühes riigis kutsuti kokku kongress. Kongressil taheti asutada riigi esimene partei. Öeldi, et teistes riikides on parteid olemas, aga meil mitte, me peame tsiviliseeritud maailmale järele jõudma.
Aga üks kongressile kutsututest ütles, et ärme parem parteid asutame, kui keegi teine ei asuta. Kui me oleme riigis ainuke partei, siis on see nagu häbimärk. Kõik, kes tahavad kellegi vastu olla, on just meie vastu. Valimistel teevad kõik üksikkandidaadid meie vastu kampaaniat, aga meie ei jaksa iga üksikkandidaadid vastu teha.
Talle vastati, et kui meie asutame partei, siis on meid palju, iga partei liige teeb kampaaniat erineva üksikkandidaadi vastu. Parteil on veel rohkem liikmeid kui üksikkandidaate kokku. Pealegi on parteidel oma ajalehed, aga üksikkandidaadi ajalehte pole olemas.
Aga rahulolematu kongressil osaleja oli käinud naaberriigis välisreisil ja teadis, et seal parteidel lehti ei ole, kõik ajalehed on erapooletud. Sellest ta järledas, et kõik ajalehed on tegelikult üksikkandidaatide ajalehed.
Talle vaieldi vastu, et me kutsume parteisse palju liikmeid ja kehtestame suure liikmemaksu, selle eest saab suure ajalehe asutada.
Aga rahulolematu ütles, et kui tema parteisse ei astu, kes sinna siis ikka nii väga astub, ta on ikkagi keskmisest aktiivsem kodanik.
Seepeale hüüti, et järelikult on ta ise üksikkandidaat.
Turvamehed kiirustasid kohale ja viskasid ta kongressilt välja.