Kui olin väike, siis mängisime telefonimängu. See seisnes selles, et lapsed istusid reas, sosistasid endast järgmisele mingi sõna kõrva ja see pidi kuulmise järgi sama sõna edasi sosistama, kuni rea lõpuni välja, kuhu jõudes see moondus.
Kui olin natuke vanem, mängisime sellist mängu, et üks pidi lugema raamatust mingi lõigu, selle teistest kaugemas toas järgmisele mälu järgi edasi rääkima ja see omakorda järgmisele. Seda mängu mängisime ainult üks kord. Tulemus oli vist, et midagi ei jäänud meelde. Aga seda ma enam ka kindlalt ei mäleta.
Vahepealsel ajal mängisime muidugi veel naljatelefoni. Aga seal pidi sõna sosistama ainult ühele inimesele edasi ja eesmärk ei olnud kuulmise kontrollimine, vaid naljakate sõnade ütlemine. Üks mängija oli ukse taga, tuli sisse ja esitas igaühele ühe küsimuse, millele tuli vastata kõrva sosistatud sõnaga. Algul mängisime nii, et järgmisena pidi ukse taha minema see, kelle vastus oli kõige naljakam. Aga mina panin tähele, et kõige sagedamini on kõige naljakam minu sosistatud sõna, aga kuna ma seda ise vastuseks ei ütle, ei saa ma ise minna ukse taha. Seetõttu tehti reeglid minu nõudmisel ümber, et ukse taha läheb naljakaima vastussõna sosistaja.
laupäev, jaanuar 30, 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar