Mängusooviga külalised

Tegelesime nähtusega, et vaatevälja ühe osa saab muuta teravaks ja suureks. Näiteks tita silma. Ma ei teadnud, kas tema samal ajal minu silma ka sellisena näeb. Tavaliselt asjad teravaks ja suureks ei muutunud, sest see, mida vaadati, ei jäänud fookusesse. Ühed lapsed käisid ringi, lugesid Piiblit ja jälgisid imesid. Üks mees lamas öösel teki all, kui äkki märkas, et üks käsi kergitab tema tekki ja vaatab teki alla. Mees tahtis välja selgitada, kes see oli. Ta tõusis üles ja rääkis, et keegi tegi talle sigaduse, ega silmad teda ei peta. Muuseumitöötaja tõi talle paksu raamatu ja ütles, et seal on kõik kirjas, mida mees öelnud on. Mees süüdistas, et muuseumitöötajad loevad seda. Vastati, et ei loe, raamat on koostatud selleks, et mees ise soovi korral lugeda saaks. Mees nägi ühte väikest tüdrukut ja tundis ära, et selle käsi oligi tema tekki kergitanud. Hakkas tunduma, et asi oli selles, et Piibli-lugejad olid toime pannud oma esimese rahakotivarguse. Aga mees vaatas, et tüdruk on siiski natuke teistsugune kui tekikergitaja. Ta tahtis minna vaatama ruumi, kus oli selle tüdruku õde. Tüdruk hüüdis, et ärge sinna küll minge, õde suri ära. Ilmselt ei olnud surnud, aga tüdruk tahtis takistada, et mees tema õe ära tunneks.

Mul oli teha kaks suurt tööd, millega kavatsesin tegeleda vaheldumisi tunniajaliste juppide kaupa. Mõtlesin, et nüüdsest alustan tööpäevi juba vara hommikul ja vaba aega jätan ainult õhtuteks. Läksin käpuli kodu poole, tassides ühte nendest töödest. Kodu juurde jõudes märkasin, et töö on tee peal kaduma läinud. Läksin tagasi seda otsima.

Lõpetasin raamatu käsikirja koostamist. Tegemist oli naljaka proosaraamatuga. See oli eesti keeles, aga üks lõik oli vene keeles. Mõni lugeja poleks venekeelsest lõigust midagi aru saanud, aga ta oleks pidanud sõnad sõnaraamatust välja otsima, nagu mina kõik asjad välja otsisin. Venekeelses lõigus oli arvatavasti keelevigu, aga see tegi ta veel naljakamaks. Vennale tulid külalised, kuigi venda ennast ei olnud veel kodus. Külalised soovisid minuga malet mängida. Ütlesin, et ma täna ei taha. Siis mõtlesin ümber ja ütlesin, et võin mängida ka. Hakkasime põrandal nuppe peale panema, et ühe tüdrukuga mängida. Mõtlesin öelda, et ma arvatavasti kaotan, sest olen väsinud. Aga jätsin selle ütlemata, sest arvatavasti pidin ma siiski võitma. Kõik külalised tahtsid alati minuga malet mängida. See näitas, et inimesed ei mängigi malet minust vähem, ainult et ma olen käitunud ebaausalt ja mängu õppinud ning võidan sellepärast. Küsisin, mis ajaga me mängime, kas tüdruk on varem kellaga mänginud. Ta vastas, et on küll, ta tahtis neljapäeval malet mängima minna, aga Öine Vahtkond ei lubanud tal öösel kooli minna. Ma ei olnud uudiseid kuulanud ja ei teadnud sellest midagi. Tegemist tundus olevat Venemaa provokatsiooniga. Olin küll kuulnud, et venelased olid Tallinnas märatsenud, aga ei teadnud, et Tartus on sama lugu. Tüdruk ütles, et tema meelest on uudised alati ainult pealispindsed.