Uus ikoon

Märkasin Viplala raamatu kaanelt, et selle pealkiri on pikem kui olin arvanud. Pealkirjaks oli üks küsimus. See küsimus meenutas küsimust, mille Kert oli esitanud Helina blogi kommentaarides. Nii et raamat võis olla tegelikult Kerdi kirjutatud. Ta oli käsikirja peale sellise küsimuse kirjutanud ja toimetaja polnud seda ära parandanud, vaid oli jätnud raamatu pealkirjaks. Aga kui lähemalt vaatasin, siis oli ühtede kaante vahel hoopis kaks raamatut. Üks oli nagu ma varemgi teadsin "Viplala lood", teise pealkiri oli see küsimus. Sellepärast siis teine trükk, mida mina olin lugenud, oligi palju õhem - seal mõlemat raamatut kokku pandud ei olnud. Seletati, et küsimusega raamatu kirjutas hollandi meeskirjanik oma lapse kasvatamiseks, aga "Viplala lood" palus ta tuttaval kirjutada samale lapsele muinasjutuks. Istusin arvuti taga. Proovisin saata e-maili aadressil 34@34. Selgus, et selline aadress ongi olemas, mistõttu avanes võrgulehekülg, kus vahetusid naisepildid ja muud pildid. Sellesse majja, kus ma olin, saabusid isa ja ema. Püüdsin seda võrgulehekülge ruttu kinni saada, enne kui nad minu tuppa jõuavad. Kui nad jõudsid, siis isa küsis, mida ma tegin. Rääkisin, et saatsin prooviks enda väljamõeldud aadressil kirja ja see aadress oligi olemas. Isa sai pahaseks. Ta ütles, et see on sama hea kui telefoniga nalja tegemiseks võõraid numbreid valida. Vaidlesin vastu, et ma saatsin tühja kirja ilma ühegi sõnata. Kirjutasin need numbrid aadressiks selleks, et tuletada meelde ühe tuttava aadressi, kuigi ma ei mäletanud, kes see tuttav on. Isa arvatavasti järeldas sellest, et see tuttav oli Helina ja et ma tegelikult mäletasin seda. Võibolla oligi Helina, aga ma polnud kindel. Avanenud võrguleheküljest oli jäänud ekraanile uus ikoon. Püüdsin seda kustutada, aga kustutamisvõimalust ei paistnud sellel arvutil üldse olevat.