Üks naiskirjanik oli avaldanud uue romaani. Ema ütles, et selle naiskirjaniku kohta on öeldud, et ta arvatavasti ei kirjuta oma raamatuid ise. Lasin kiiresti läbi kõik leheküljed ja ütlesin, et igal leheküljel sisaldub nimi Runnel. Seejärel hakkasin raamatut algusest peale lugema. Runneli all oli raamatus mõeldud isa, teine peategelane vastas minule, kuigi muudetud nime all. Minu puhul oli tehtud liialdatud nalja minu terviseprobleemide üle. Mulle vastav tegelane ütles, et ta ei mäleta, millal ta sünnipäev on, aga igatahes mitte kolmandal veebruaril. See pidi tuletama meelde Oudekki sünnikuupäeva. Üks peatükk oli ema kohta. Emale oli antud nimeks Veera. Ta oli pandud rääkima murdes. Veera parandas ühes käsikirjas vead ära ja lootis, et nüüd arvatakse, et käsikirja autor oskab keelt halvasti. Seejuures oskas Veera ise ka halvasti. Raamat oli huvitav. Lugesin seda laua peal lamades. Kui külalised saabusid, ronisin laua otsast alla. Mõtlesin, et kust autor meie pere kohta nii palju informatsiooni sai, sellepärast siis ei usutagi, et ta on ise autor. Aga informatsiooni võis saada minu blogist. Kuna blogis vendade kohta informatsiooni ei olnud, ei olnud raamatus ka vendadele vastavaid tegelasi. Kui isa selle raamatu avas, sai ta juba esimesel hetkel vihaseks.
Pandi välja saksa keele lõputunnistuse hindeid. Õpetaja ütles, et osadel lubab ta kahega kooli lõpetada, teistele paneb kaheseisuga kolme välja. Minul oli viimasel veerandil saadud ainult üks hinne ja see oli kaks. Aga lootsin, et kuna minu eelmiste veerandite hinded on kõrgemad, tuleb aastahinne kokku samuti kõrgem. Õpetaja tahtis mind veel küsida.
teisipäev, jaanuar 12, 2010
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
0 vastukaja:
Postita kommentaar