Külmad aastad

Olin silmaarsti juures. Arst soovis, et ma kirjutaks kaardi ülemisse nurka nõusoleku minna ka teise silmaarsti juurde. Kirjutasin "jah" asemel "jaa". Ma olin pidanud hakkama regulaarselt käima juba kahte tüüpi silmaarstide juures. Aga hakkasin teist tüüpi arsti juurde mineku vastu protesteerima. Ütlesin, et ma ei taha operatsiooni, ma olen oma nägemisega rahul. Kõigil, kes on operatsioonil käinud, on pärast seda silmad halvemaks läinud ja üks jäi isegi ühest silmast pimedaks. Ainult ühel mehel on pärast seda nägemine paremaks jäänud. Silmaarstid tahtsid mind ajada samasugusesse paanikasse nagu hambaarstid, et selle pealt teenida. Mõtlesin, et ma ei peaks hambaarsti juures ka käima. Lahkusin kabinetist ja tahtsin minna trepist alla. Trepp oli ümber ehitatud, nii et selle kolmest osast oli vaheosa pandud äärde ning üles ja alla viivad osad kõrvuti. Niiviisi oli trepist ebamugav käia ja võis kukkuda. Üks mees tegi teise nime üle nalja, võrreldes seda võõrkeelse ropu sõnaga. Mina ütlesin, et ma ei saa aru, kuidas inimesed nii lollid on, et sellist nalja teevad. Seejärel hakkasin kahetsema, et olin seda meest solvanud.

Kõndisime läbi linna vanaema maja suunas. Mina kõndisin kõige ees. Pille ja teised tulid tükk maad tagapool. Pille oli kunagi välja mõelnud, et mul on oma kamp, et minu fantaasia natukenegi areneks. Ma ei tundnud teed ja jäin seisma, et vaadata, kust teised lähvad. Kui olin jäänud teistest taha, keerasin erinevalt nendest ühele õuele, kus taoti trummi. Majas vaatasin oma sahtlist oma lapsena kirjutatud raamatuid. Need olid kõik ühes virnas ja väga ilusate illustratsioonidega. Hakkasin raamatute tekste ühele paberile kokkusurutumalt ümber kirjutama. Vennad väljusid akna kaudu. Aknast sai väljuda ainult soojal aastaajal, aga enamus aastast oli külm.