teisipäev, jaanuar 19, 2010

Viikingite ja eestlaste kultuur

Olin teinud ühe tugeva maletajaga viigi. Hiljem ütlesin talle, et sain viigi tänu sellele, et ta vahepeal seisu analüüsides tõstis nuppe ja õiget seisu taastades jättis endale ühe etturi peale panemata. Nüüd ta analüüsis seda seisu uuesti koos selle etturiga, aga leidis, et ikkagi tuleb viik. See maletaja elas Norra mereäärses linnas ja temaga mängides tuli alustada käikudega, mis mõlemal pool seda linna laevad põhja laseks. Ma ei teadnud, kas laevad lastakse ka päriselt põhja või ainult mängus. Nüüd hakkasime mängima välku. Ütlesin vastasele, et ta ei arvaks, et ma mäletan, kuidas mängida tuleb. Ajasin ühe vene maletajaga juttu. Püüdsin vastata tema küsimustele vene keeles. Venekeelsed sõnad ei tahtnud hästi meelde tulla, nende asemel tulid ingliskeelsed, aga neid ma ei kasutanud. Lõpuks küsisin, kas parem ei oleks rääkida inglise keeles.

Sugupuu koostamisega jõuti selleni, et Oudekki on meie lellepoja lellepoeg. Ma ei mäletanud, kas lell on isa- või emapoolne sugulane. Isa küsis, kas Oudekki on keskkooliõpilane. Vastasin, et ei, ta käib ülikoolis. Isa küsis, mida ta õpib. Vastasin, et varem õppis õigusteadust ja nüüd sotsiaalteadust või midagi seesugust. Seda ma ei hakanud täpsustama, et päris alguses õppis matemaatikat. Isa ütles, et ma räägiks vaiksemalt. Vastasin, et ma ei saa, mul on suu paistes. Isal ei olnud üldse meeles, et Oudekki on umbes minuvanune. Tahtsin teha fotoaparaadiga videosid. Klausil oli ka hommikuti suu paistes. Ta rääkis, et Norras on nii, et kui tahetakse asutada uut kooli, siis lüiakse kõigepealt kellelegi nuga selga. Vastasin, et see tuleb sellest, et Norras on vanad viikingitraditsioonid, aga eesti kultuur on parem, "Kalevipojas" selliseid asju ei ole. Lugesin "Kalevipoega". See oli väga ilusasti sõnastatud. Kui Kreutzwald oleks kirjutanud ainult "Kalevipoja", oleks sellest juba piisanud. Teise eepose stiil tuli tal halvem. Hakkasin lugema epiloogi. Viimases peatükis arutasid jumalad, et Kalevipoeg tuleks taevasse kasulikumale tööle kutsuda. Epiloogis asusid nad seda plaani teoks tegema ja käskisid Kalevipojal rusikaga kaljut lüia.

Sõitisme rongiga Tallinnast Tartusse. Istusin vagunis ilma riieteta. Üks naine ütles, et ta tahab ainult seda, millest ta kindlalt teab, milleks tal seda vaja läheb. Seetõttu ei istunud ta minu vastu, vaid minu selja taha. Piletikontroll ka ei teinud selle kohta märkust, et mul riideid ei olnud. Siis vaatasin, et tegelikult on mul riided seljas, need on lihtsalt nahavärvi riided. Taskus hakkas pilet pooleks minema. Pileti pidi pooleks tõmbama alles kontroll. Oli karta, et kui ta läheb pooleks enne kontrolli minuni jõudmist, siis mind loetakse jäneseks. Aga see pidas siiski kontrollini vastu. Enamus vendi istus vaguni ühes osas, ainult Toomas teises otsas. Kutsusime ta endale lähemale, näidates, et siin on üks vaba koht. Aga siiski oleks paar võõrast inimest meie ja Tooma vahele jäänud. Kui rong Tartule lähenes, hakkas vagun tühjaks jääma. Mõtlesin, et see tuleb sellest, et Tartu maakonna piires liikuvad inimesed eelistavad rongile bussi. See võis tulla sellest, et rong ja buss läbisid erinevaid asulaid.

0 vastukaja: