Naljalaused ja naljakõned

Proovisin tõmmata tikku, aga see ei süttinud. Proovisin kahte erinevat tikku kahe erineva tikutoosiga, aga kumbki ei aidanud. Tikkudel oli vähe väävlit küljes. Lõpuks sain ühe tiku põlema. Varsti pidin ta uuesti kustutama. Ütlesin, et süttimisest ei olnud kasu, sest tikk põles nii kiiresti, et pidin ta enne teise tuppa jõudmist kustutama, et mitte sõrmi kõrvetada. Siis läksin teise tuppa ja süütasin seal tikuga Hennu sahtlis ja enda sahtlis olevad asjad. Lootsin, et need põlevad ainult natuke ja varsti kustuvad iseeneslikult, aga leegid hakkasid hoopis suuremaks minema. Püüdsin neid kustutada. Kaalusin, kas lämmatada leek riidega või tuua vannitoast vett. Pabereid märjaks ka ei tahtnud teha. Kui tuli oli kustutatud, siis rääkisin, et ma olin teaduslikust kirjandusest lugenud, et inimesed vahel nii käituvad, aga arvasin, et minuga seda ei juhtu. Mõte sahtlid süüdata tuli mul sellepärast, et lugesin raamatut Hiina kommunistide kohta, mis süstis minusse kurjust. Nüüd oli põlenud asju kahju vaadata. Teiselt poolt sain nüüd öelda, et olen midagi läbi elanud, meil oli tulekahju. Oma sahtlis olin süüdanud Leningradi vesivärvide karbi. Nüüd olid värvid pooleldi põlenud. Põlenud kihti maha kraapides pidi värve veel kasutada saama. Aga värvi oli nüüd vähemaks jäänud ja toonid olid muutunud. Värvide töötlemise võte küll oligi nende põletamine. Aga nüüd olid värvid sama tuhmid nagu vanas karbis. Maalides võis segada erinevate karpide värve, aga kõige paremini see ikkagi ei sobinud, sest ühed värvid olid tuhmimad kui teised. Peale minu Leningradi värvide oli minu sahtlis ka Klausi Leningradi värvide karp. Ütlesin Klausile, et mina seda oma sahtlisse ei pannud, selle pani sinna ema. Klaus ütles, et ta ei mäletanudki, et tal sellised värvid on. Seletasin, et ühtede jõulude ajal saime mõlemad sellise karbi. Nüüd võis segi minna, kumb karp on kumma oma. Aga minu karbi tundis siiski selle järgi ära, et olin kasutanud palju helerohelist. Vaatasin ka muid sahtlites olevaid asju. Ühes sahtlis oli lahti murtud ja ühte virna pandud kogu minu ingliskeelne kirjavahetus. Ütlesin, et mina otsin, kus kirjad on, miks neid ümbrikutes ei ole, aga ema on need hoopis ümbrikutest välja võtnud. Võis siiski olla ka, et olin seda ise teinud. Eesti keeles mõtlesin saata Helinale paberkirja, kus oleks ainult üks lause, et nüüd on tema kord kirjutada. Leidsin oma vana inglise keele töö, mille eest olin saanud kolme. Ütlesin, et laps, kellel on üle poole kooli veel läbimata, kirjutab kaks A4 lehekülge täis, ja õpetaja paneb kolme, nagu ei tohiks ühtegi viga olla. Ja see õpetaja pani veel sõnade töö eest kahe, kui üle poole sõnu olid õiged. Seda kuuldes ahhetati. Kaheleheküljeline töö oli tegelikult mitmeosaline ja iga osa oli eraldi hinnatud. Vaatasin oma vanu vihikuid. Olin õpetaja kästud asjade vahele siin-seal naljalauseid kirjutanud. Osades naljalausetes algasid kõik sõnad suurte kirjatähtedega. Õpetaja oli vihikut parandades enamuse naljalauseid puutumata jätnud, aga ühele oli punase joone alla tõmmanud, nagu seda ei tohiks olla. Ütlesin, et ma ei saa oma vanu vihikuid nende naljalausete pärast ära visata. Need laused on palju huvitavamad kui kohustuslik osa. Kui inglise keelt oleks õpetatud selliste lausete abil, siis ma oleks selle selgeks saanud.

Olime võõras linnas. Mõtlesin, et jätan tee meelde, siis teinekord oskan minna. Keerasime tänavale, mille nimi oli Calgary tänav ja mille nurgal oli Calgary maja. Mõtlesin, et selle jätan selle järgi meelde, et tal on samasugune nimi nagu olümpiamängudel. Aga kaks venda läksid hoopis maja taha. Läksin nende järel, kuigi ei teadnud, miks peaksin mina käima vendade järel, mitte nemad minu järel. Räägiti, et kõik Eesti rikkad, kes on Soome elama läinud, jäävad seal kõhnaks. Täiendasin, et üks Keskerakonna noorpoliitik nälgis isegi surnuks. Vaieldi vastu, et see ei olnud see noorpoliitik. Mina ütlesin, et Keskerakonnas on olnud palju noori. Eile oli olnud telesaade, kuhu Ustav oli nalja pärast helistanud ja valetanud, et on ajaloolane. Ta oli rääkinud enda väljamõeldud fakte, nagu oleks need asjad päriselt juhtunud. Ta oli seda rääkinud Laarile. Täna oli ajalehes Laari artikkel, kus ta ütles, et saatejuhid teadsid, et helistaja teeb nalja, aga saates osalejad mitte. Olime ühes majas. Vennad tahtsid täna ka nalja teha. Klaus hakkas saatesse helistama. Mina kartsin, et kui teha sama nalja kaks päeva järjest, siis teisel päeval nähakse see juba läbi. Klaus kasutas oma jutus enda kohta nime, mis sarnanes minu juttude tegelaste nimedele, mistõttu ma kartsin, et helistajaks peetakse mind. Varsti ütlesin siiski, et mul läks meelest, et ma pole ainuke, kellel on nimes o-täht. Aga kui Klaus kasutas nime Sim13, siis seda võidi küll minuga seostada.