Rahanaelad

Ühel vanal paksul naisel oli sada meest ja iga mehe jaoks oli tal eraldi korter. Kui mõni mees raha küsis, lõi naine puulaua sisse uue naela, mis tähendas, et ta on sellele mehele raha võlgu. Üks nael tähendas 10-kroonist võlga, kaks naela 110-kroonist ja kolm naela 1110-kroonist. Minu nähes küsis üks mees just raha. Ütlesin, et naine lööb kindlasti laua sisse uue naela. Nii ta tegigi. See oli selle mehe kolmas nael. Naelad olid kõik ühes reas. Naelu ei saanud enam laua seest välja tõmmata, mis tähendas, et tegelikku võla väljamaksmist ei toimunud kunagi. Aga hiljem ütles naine, et viimane rahaandmine ei loe, sest ta tegi seda purjus peaga.

Sõitsin linnaliini bussiga. Ühel korral olin unustanud pileti augustada, kontroll oli peale tulnud, aga polnud minult piletit küsinud. Nüüd mõtlesin, et tol korral oleksin võinud pärast pileti augustamist kontrollile öelda, et mul oli see augustamata. Siis oleksin võibolla trahvi saanud. Aga võibolla mitte, sest pileti kontrollimise ajal oleks see juba augustatud olnud. Läksin maha Tähtveres. Sealt kõndisin rohelisele teele, mis viis metsa all üle Toomemäe. See oli hea tee põgenemiseks. Põgenesime kahekesi. Lõpuks möödusime aedadest, kus olid koerad. Nad ei saanud meile kallale tulla, sest neil oli aed ümber. Aga ühelt küljelt olid aiad lahti ja koerad tormasid sealtkaudu meie suunas. Nende eemale peletamiseks pöörasin ringi ja vaatasin neile otsa, sest olin kuulnud, et koerad peavad otsavaatamist ähvarduseks.

Mina ja ema hakkasime Peedule sõitma, isa jäi üksi Tartusse. Peedul hakkas ema metsa alt marju korjama, mina läksin otse vanaema suvilasse. Seal oli hulk võõraid inimesi. Need olid vist sissemurdjad. Aga võibolla ka suvila uued omanikud, sest vanaema oli rääkinud, et tahab seda maha müia. Küsisin võõrastelt, kas nad on selle suvila omanikud. Nad kinnitasid, et on küll, aga ma ikka hästi ei uskunud. Kontrollisin, et ma pole kogemata sisenenud kõrvalaeda. Sinna jõudis ka isa, kes oli siiski otsustanud meile maale järele sõita. Küsisin ühelt võõralt, mis ta nimi on. Ta vastas, et Samo Runnel. Küsisin uuesti. Nüüd hääldas ta juba minu eesnime ka õigesti. Küsisin, et tema mind teab, aga kes ta ise on. Üks võõras hakkas parajasti majast kraami välja tassima, aga meid nähes jäi seisma. Nad ütlesid, et lähevad nüüd ära. Ma tahtsin neid enne pildistada, et saaks kindlaks teha, kes nad on. Aga ei minul ega isal olnud fotoaparaati. Võibolla majast oleks leidnud. Ütlesin võõrastele, et nad enne ei läheks, kui oleme neid pildistanud. Seepeale haaras üks võõras kuulipilduja, et meid maha lasta. Suunasin toru kõrvale. Mõtlesin, kas ei peaks tulistajale tugevat hoopi vastu pead andma, aga selle korral oleks ta ikkagi tulistada saanud, seetõttu muutsin hoopis toru suunda. Tulemus oli, et meie asemel lasi tulistaja maha ühe oma kaaslase ja haavas teist. Seda nähes lasi ta toru enda kontrolli alla tagasi saades ennast ka maha. Istusime koos ellu jäänud võõrastega murul, kui aeda saabus vanaema. Küsisin talt, kas see suvila kuulub veel talle või võõrastele. Vanaema vastas, et võõrastele, siin käivad sakslased ööbimas. Küsisin, et aga päeval.