Kokkupandav lehm

Vaatasime minu ja Klausi vanu joonistusi. Ema ütles, et mina ja Klaus joonistame sarnaselt, ainult et Klaus joonistab paremini. Lõin emale pehme asjaga vastu nägu ja ütlesin, et kui ta veel Klausi joonistusi paremateks nimetab, siis löön veel. Olin kirjutanud aruande selle kohta, kuidas ma kodus tööd teen. Selle asutuse töötajad, millele olin aruande kirjutanud, olid praegu meie pool ja võisid näha, et tegelikult ma täna ei tööta. Läksin isa toast oma tuppa. Seal olid põrandal mänguasjade tükid. Tükkidest tuli kokku panna plastmassist lehm. Panin tähele, et selle pea on inimese peast väiksem. Seni olin arvanud, et lehma pea on suurem. Lehm oli küll inimesest suurem loom, aga tal oli vähe mõistust, seetõttu tema pea nii suur ei olnud. Aga võis ka olla, et päris lehmad olid suuremad, sest mänguasi oli ainult mudel. Tükkidest tuli kokku panna üks masin.

Meie peres austati traditsioone ja kui Klaus oli minu vend, siis puutusime kogu elu kokku. Aga teised inimesed traditsioone ei austanud. Krister oli küll üks kord mind oma sünnipäevale kutsunud, aga rohkem mitte. Iga aasta Kristeri sünnikuupäeval oli mul päev läbi halb olla, et mind peole ei kutsutud. Olin leidnud võrgust Helina uue blogi. Tahtsin seda iga päev lugeda nagu tema varasemaid blogisidki. Mõtlesin, et selle blogi üles leidmisest ei hakka ma talle teatama, muidu ta kustutab veel selle ka ära. Aga kindel ei saanud olla, et see ikka Helina oma on, sest blogi pealkirjas sisaldus muuhulgas sõna "õllepoes", aga ma ei uskunud, et Helina õlut jooks. Ja ühe sissekande kohta oli kirjutatud, et see on alustatud Pariisis ja lõpetatud Tartus, aga ma ei uskunud, et Helina ühe päeva jooksul kahes linnas viibiks. Ekraani pilt nihkus paremale ja nähtavale ilmusid reklaamid. Võibolla see ei olnud Helina blogi, vaid reklaamiblogi. Sel juhul blogi omanikud pidid nägema, et ma seda külastan ja eksikombel Helina omaks pean. Aga mõtlesin, et esialgu jälgin blogi siiski edasi, sest võibolla see siiski on Helina oma.