Kuulutuste ümberkirjutamine

Vaatasin ühte maakaarti, mille Klaus oli ükskord joonistanud. Klaus tuli ise ka seda vaatama. Algul arvasin, et see on fantaasiakaart, aga siis hakkas tunduma, et see on päris kaart Egiptusest ja selle ümbrusest. Lõpuks nägin, et kuigi kaart on kokku pandud päris kaardi elementidest, on need siiski fantaasia põhjal segatud. Seisin koos ühe vennaga tänaval, aga ei saanud aru, kas oleme Tartus või Pärnus. Tahtsin minna tänavale, kus oleks kindlasti Tartu.

Kirjutasin ajalehest vihikusse ümber surmakuulutusi ja muid kuulutusi, neid natuke muutes. Joonistasin vihikusse ka ühes kuulutuses esineva pildi. Mõtlesin, et võiks surmakuulutustest teada saadud isikute kohta arhiivist lisainformatsiooni otsida. Kui ma nii palju kirjutasin, ei olnud mul täis saadud vihikuid kuskile panna. Aga mõtlesin, et lahendus oleks see, kui vihiku täis saamise järel saadan selle postiga Helinale, teda sellised asjad kindlasti huvitavad. Ainult et vihiku ümbrikusse panemise korral läheb ümbrik suuremaks kui tavalise kirja puhul ja suurem ümbrik võidakse tee peal kergemini ära varastada. Kuulutuste ümber kirjutamist pidasin väga arendavaks tegevuseks. Kui midagi kirja panna, siis see jääb ka paremini meelde. Aga lõpuks otsustasin, et mul ei ole selle tegevuse jaoks rohkem aega, ma pean tööd ka tegema. Olin alustanud ühe raamatu koostamist ja selle jaoks juba hulga materjali läbi vaadanud, aga ei olnud veel ühtegi teksti arvutisse sisestanud. Lugesin tänaseid ajalehti. Kui vahepeal olin piirdunud iga päev väiksema hulga artiklite lugemisega, aga nende üle põhjalikult mõelnud, siis täna loobusin mõtlemisest, et lugeda läbi suurem arv artikleid. Ajalehtede maht dikteeris, milline peab olema lugemise tempo, kuigi niiviisi mõeldi tänapäeval vähem kui minevikus.

Rahvas kogunes. Ivo ja Ariel hakkasid kükakil asendist kätekõverdusi tegema, kuigi endal neil olid ülikonnad seljas. Minu arvates oli see mõttetu tegevus. Nemad olid oma oskuste üle uhked ja eriti tähtsat nägu tegi Ivo. Ma ei tahtnud sellist nägu näha.

Kooli riidehoidu läks tundi hilinevaid õpilasi. Uksehoidja pidi neile selleks võtme andma. Ta ütles, et õpilased riidehoiust lahkudes kontrolliks, ega keegi luku taha ei jää. Minu arvates seda ülesannet õpilastele andes võis ikkagi keegi luku taha jääda, sest lapsed ei kontrolli nii hoolsalt kui täiskasvanud. Vanaema tahtis mulle teha jõulukinki. Aga mina ei tahtnud seda kingitust saada ja peitsin vanaema koti kingitusega õpetajate toa kappi. Terve õpetajate tuba otsisti läbi, aga selle peale ei tuldud, et kappi vaadata. Kartsin, et vanaema võib minu näost aru saada, et koti olen ära peitnud mina. Lõpuks ütles vanaema, et ta vaatab, ega ta kotti kappi ei ole unustanud. Sealt ta selle leidiski, aga jäigi arvama, et koti kaotas ta ära ise.

Oli matemaatika tund. Keegi ütles, et mõned joonistavad vihikutesse. Õpetaja ütles selle peale, et joonistamine on hingele kasulik ja ajalugu on kõigi teadmiste alus. Ariel istus minust üks pink eespool, aga tuli nüüd minu pinki, et mind kiusata. Ta uhkustas, et tema malemängu tulemused on paremad kui minu omad. Minu arvates Ariel küll võitis rohkem, sest oli paremas füüsilises vormis, aga mängust sain mina paremini aru. Ütlesin, et Ariel peab ennast minust paremaks, aga tegelikult olen ikkagi mina parem.

Sõitsime bussiga kooli poole. Riin algul rääkis, aga kui osad maha läksid ja jäime kahekesi peale, jäi ta vait. Kui ta oleks minuga rääkinud, ei oleks see tähendanud, et ta teistega pärast rääkimata oleks jätnud. Tahtsin esimesena rääkimist alustada, aga suu ei avanenud. Õnneks ei olnud mul nina kinni, muidu ma oleksin lämbunud. Püüdsin suud avada käte abiga. Kui me maha läksime, kõndis Riin minust tükk maad eespool.