Peterburi pood

Helina küsis mult luba minna ühe poisi poole. Ütlesin, et kui tahab, siis mingu. Sellest päevast peale hakkas Helina viibima kodus ja selle poisi pool vaheldumisi. Kuni ühel päeval ei tulnud ta enam üldse koju tagasi. Viimane kord, kui teda nähti, läks ta koos ühe teise tüdrukuga üle autotee. Helle-Reet küsis mult, kas Helina on narkoarst. Vastasin, et mina ei tea. Helle-Reet ütles, et üks sellenimeline tegi talle sünnituse ajal narkoosi. Vastasin, et aa, muidugi-muidugi. Üks vanamees rääkis, et taasiseseisvumise järel saadeti Helina suguseid aktiivsete inimeste juurde, et nad rahvusliku poliitikaga ei tegeleks. Sellega ei olnud ma nõus, sest mina ei olnud aktiivne inimene. Ühel poisil oli plaan, et võiks minna üle aia naaberaeda. Mina mõtlesin, et naaberaeda võiks minna kohe. Hakkasin minema, aga samal ajal sisenes aeda koos mõnede inimestega üks suur koer. Hakkasin taganema. See koer tahtis minu sõber olla, aga mina kartsin teda. Kui ta hirmu lõhna oleks tundnud, oleks tal sõprus üle ka võinud minna.

Sain kasseti ühe poole täis lindistatud. Mõtlesin, et võiks enne teisele poolele lindistama hakkamist kõigepealt esimese poole läbi kuulata. Küsisin ühtedelt väikestelt poistelt, kas nad lugeda oskavad. Nad vastasid, et ei oska. Näitasin kaardilt, et see on Eesti. See oli kaart, kus oli mitu riiki ja Läänemeri, aga mitte kogu Euroopat. Mulle oli kunagi esimest korda Eestit näidatud samasuguselt kaardilt. Kuigi poisid olid öelnud, et nad lugeda ei oska, lugesid nad nüüd leppemärkide seletused ette.

Kristel kirjutas mulle, et Helina käib Peterburi poe ees istumas. Mõtlesin vastata, et ma ei saa sellest kirjast midagi aru, kirjutagu selgemalt. Segaselt võib kirjutada blogis, kui ta tahab, et kõik aru ei saaks. Olin mõelnud, kas ma ei peaks Kristelile kirja saatma, alles nüüd märkasin, et tema kirjutas mulle esimesena. Peterburi poe all oli vist mõeldud Tallinnas, mitte Peterburis asuvat poodi. Selle nimi oli vist Peterburi pood, mitte Leningradi. Aga kui ma oleks läinud selle ette Helinat otsima, oleks võinud juhtuda, et just sellel päeval teda seal ei ole. Helina ja Kristel õppisid mõlemad Tallinna Ülikoolis sarnast eriala, seetõttu võisid nad üksteist tunda. Ühelt üliõpilaselt küsisid kaasüliõpilased, kas ta tunneb poes kursusekaaslased ära. Ta vastas, et ei tunne. Seepeale tegi küsija imelikke hääli. Andsin voodist tema suunas õhku jalahoobi. Tahtsin karistada imelike häälte tegijat, aga see, keda mõnitati, võis arvata, et minu liigutus on ka tema vastu suunatud. Kõndisin koos ühe mehega raudtee äärt mööda. Ta rääkis, et oli saatnud minu andmed tutvustamiseks raudteele, aga oli öeldud, et see on anakronism, ma olen juba ammu tuntud. Vastasin, et mees ise on minu andmeid juba varem sinna saatnud. Mees ütles, et tema ei mäleta. Kõndisin mööda metsavahelist teed, mille ääres istus inimesi. Mõtlesin, et kui isa ükskord metsas herilasepessa astus, siis tal vedas, et ta ainult ühelt herilaselt nõelata sai, vahel saab palju rohkematelt korraga. Mina sain praegu nõelata kolmelt mesilaselt. Kui olin ohutusse kaugusesse jõudnud, ütlesin, et kolm nõelamist, olen pääsenud. Läksime teatrisse. Tavaliselt istub publik saalis, kust on parem vaade, aga mina läksin lava taha, sest tahtsin haritud inimestega juttu ajada. Kui olin eelmine kord teatris ekskursioonil käinud, oli öeldud, et jalanõudega lavale astuda ei tohi. Lavatagustes ruumides vist tohtis. Üks mees ütles, et seal ruumides ei tohi üldse käia. Vastasin, et olen varem ka käinud. Liikusime reas mööda treppe ja koridore. Seina ääres seisis üks naine, keda ma kallistasin. Aga see oli ohtlik, sest ta oli nii peenike, et võis pooleks murduda. Magasin oma voodis. Ema käis vist minuga midagi rääkimas, aga ma ei saanud läbi une jutust aru. Ärkasin üles, aga tegelikult unenägu jätkus. Mõtlesin, et nüüd saab seda niimoodi edasi arendada, et tulen voodist välja. Voodist välja tulles mõtlesin, et selles unenäos ma vannituppa ei lähe, muidu võib jälle ärgata. Aga hakkasin siiski minema, sest vannituppa minek oli kõige lihtsam lahendus. Tavaliselt unenäos vannituppa minnes vannitoa tuli kohe ei sütti, aga täna küll süttis, nägin seda juba enne ukse avamist uksepraost. Vaatasin, kas see tõesti põleb. Ta põles ja ei kustunud. Vannitoas oli uksel kaks riivi. Panin need kinni, aga riivid olid nii lühikesed, et ust oli ikkagi võimalik väljastpoolt avada. Sellest hoolimata otsustasin riided seljast võtta. Aga nagu ma kartsingi, kätega riiete puudutamise peale ärkasin kohe voodis. Mõtlesin, et kui ma unenäo üles kirjutan, siis Kristeli nime ma välja ei kirjuta. Hakkas tunduma, et unenägu tegelikult jätkus.