Lapsena pidasin ennast kavalaks

Täna mõtlesin muuhulgas, kas mulle meeldib rohkem lumi või jää. Jõudsin järeldusele, et jääl on rohkem halbu omadusi. Kui ma sellest pärast rääkisin, öeldi, et uisutajatele meeldib jää rohkem. Kui ma koju tulin, ei olnud veel libe, aga homme on vist libedam. Banaanikoored pidavat väga libedad olema, aga minul selle kohta isiklikku kogemust ei ole. Karikatuurilt olen näinud, kuidas banaanikoorel libisetakse. Õigemini koomiksist. Ma ei tea, kas koomiksit saab nimetada karikatuuride seeriaks. Ühte teleseriaali nägin juba keskkoolis käies, eile näidati seda ikka veel ja minu ema veel naeris. Koolis küsis üks õpetaja, et õpilased nimetaksid, mis on nende lemmikseriaal. Siis ma mõnda vist isegi vaatasin, aga praegu küll enam mitte. Minu blogi võib ka seriaaliks pidada. Üks maletaja ütles ükskord, et Tartu kõige pikem seriaal on "Kaimur tõstab kangi". Kaimur oli teine maletaja, kes oli ühtlasi tõstja ja vist sel alal Eesti meistriks tulnud. Ükskord küsis keegi maleklubis, kes siin kõige tugevam on. Üks maletaja vastas, et kõige tugevam on Kaimur, aga mõistust on tal vähe. Mina Kaimurile enamasti kaotasin, aga pidasin ikkagi enda mängustiili paremaks. Võibolla pikas mängus mul olekski temaga paremini läinud, aga seda pole ma temaga mänginud. Ta mängis kiiresti, aga olen teda vähemalt üks kord ajaga võitnud. Ükskord arvasin, et olen talle mati pannud ja et ta sirutab kaotuse märgiks käe välja, aga tal oli veel käik olemas ja ta liigutas hoopis nuppu. Mäng läks hoopis viiki. Vihmand ütles kõrvalt, et oleks küll võinud mati panna. Mul tuleb praegu meelde ainult üks maletaja, kelle nimi on Mati. Seevastu Antsusid on maletajate hulgas palju. Nüüd tuli teine Mati ka meelde. Aga Antsude puhul on raske leida selliseid, kes ei oleks maletajad. Ma arvan, et see tuleb sellest, et nad on kuulnud muinasjuttu Kaval-Antsust, tahavad ise ka kavalad olla ja seda püiavad rakendada males. Lapsena ma arvasin enda kohta ka, et olen väga kaval. Kui praktikant sidus keksukummiga tahvli kinni, ütles ta, et vahel peab kaval ka olema. Mina mõtlesin selle peale, et hoopis mina olen kaval. Ja ma ei saanud aru, miks peaks ainult vahel kaval olema. Jõululaupäeval avaldasin siin blogis ka luuletuse Kaval-Antsust. Jõuluvanale ma seda ette ei lugenud, aga viimastele peole jäänutele küll, kui enam kinke ei jagatud. Mult küsiti, mis sellel jõululaupäevaga pistmist on. Vastasin, et see, et tahtsin jõuluvanale luuletust lugedes ka kaval olla ja palusin öelda märksõnu, millega luuletusi lugeda, aga see jättis just mulje, et loen luuletusi halvasti. Keegi küll ei öelnud, et ma halvasti lugesin. Ühe luuletuse kohta ütles vanaema, et hea luuletus, ja teise üle isa naeris. Hiljem lugesin veel oma luuletuse kommunismi eest põgenevast Lumivalgekesest. Vend ütles, et see on räpp, sest ma lugevat nii, et mõtet ei saagi jälgida.