Püssirohukelder

Isa lõpetas ühe raamatu koostamise. Raamatu fail oli arvutis lahti. Isa ütles, et seda ei tohi tavalisel viisil kinni panna, muidu käivitub üks viirus. Ma ei olnud kindel, milline on tavaline viis. Näitasin seda Tõnule. Tõnu vaatas faili läbi ja ütles, et ei leidnud viirust. Aga kinni pani ta igaksjuhuks klaveripedaalist. Ma ei teadnud, kas ma peaksin edaspidi sama sulgemisviisi kasutama. Toomas ütles, et ta teeb igaks juhuks isa failidest koopia. Soovitasin, et ta ei teeks, muidu ta võib need kogemata ära kustutada või teise kohta tõsta. Toomas hakkas ikkagi tegema. Ta tahtis teha koopiaid samasse arvutisse. Hiljuti olime alles teise arvutisse teinud. Aga selgus, et samasse arvutisse koopiate tegemiseks ei jätku mälu. Toomas istus diivani peal Maria kõrval ja hakkas nutma, et ta nii väikse mäluga arvuti on ostnud. Ta nuttis pikalt. Ta oli ostnud hiigelsuure arvuti, arvates, et suurem on parem, aga see oli hoopis nii vana, et väikse mäluga. Muud omadused olid sellel arvutil siiski teistest arvutitest paremad. Selle ekraani vaadati toa teises otsas istudes. Mõtlesin, et võiks Toomale lohutuseks öelda, et mälu saab juurde osta. Isa tuli tuppa tagasi ja ütles, et tahab nüüd arvutiga joonistama hakata. Vastati, et ta enne juba joonistas. Hakkasime arvutist filme vaatama. Ütlesin Toomale, et võibolla ei jätku mälu hoopis sellepärast, et arvutis on filmid peal.

Veljo pidi minema Püssirohukeldrisse. Ta küsis, kus see asub. Vastasin, et Lossi tänaval. Kui ma oleks majanumbri öelnud, oleks saanud selle järgi üles otsida, aga seda ma ei öelnud. Ütlesin, et see ei ole tee ääres, vaid majade taga. Veljo küsis, milline see välja näeb. Ütlesin, et see on ehitatud ühe Toomemäe künka sisse. Kui ma jutu lõpetasin, oli Veljo juba trepikojas. Oleksin tahtnud veel öelda, et see on ehitatud telliskividest, mitte suurtest kividest, nagu Kaubahalli vastas olnud müür. Aga seda ma ei saanud enam öelda, sest Veljo oli juba läinud. Kunagi oli meile vist olnud Püssirohukeldri töötaja giidiks ja oli rääkinud, et ükskord lendas see kelder püssirohu plahvatuse tõttu õhku. Nõukogude ajal ta taastati ja siis ütles selle direktor, et ta veab kihla, et rohkem seal tulekahju ei tule, aga juba järgmisel ööl oli tulnud. Läksin Püssirohukeldrisse. Selle ees oli kitsas õu, kust lahkudes oli tee nii kitsas, et auto ja inimene ei mahtunud kõrvuti liikuma. Seetõttu oli parem tulla siia ilma autota ja lahkuda veel kitsamat jalakäijate teed mööda, kus autole ette ei jää. Istusime Püssirohukeldris ümber laua. Üks tüdruk tahtis minu kõrval istuvat naist ära ajada ja ise sinna istuda. Ta nimetas seda naist tüdrukuks. Teised jõid veini. Nad ütlesid, et tootjad on teinud sellise kavaluse, et kirjutanud säilivusajaks 0. Sellega taheti, et ostetaks rutem uus pudel. Mina ütlesin, et see ei tähenda, et pudeli peaks tühjaks jooma.