Vaatasin oma vanade asjade sahtlit. Leidsin sellest mitu kommi. Oleks tahtnud neid ära süia, aga arvatavasti nii vanade söömine oleks olnud tervistkahjustav. Püüdsin leida kommipaberite pealt säilivustähtaegu. Olin arvanud, et viskasin plastika karbid ära, aga nüüd leidsin sahtlist veel plastikat. Siis oli seda olnud rohkem kui ma arvasin või oli keegi äravisatu sahtlisse tagasi pannud. Plastiliini ma polnud ära visanud, vaid olin kolinud teise tuppa. Aga nüüd leidsin ka siit sahtlist veel plastiliini. Olin arvanud, et alles on vaid mõned plastiliinist tehtud kujud, aga nüüd leidsin siit sahtlist veel teistsuguseid. Leidsin paberi, millele olin kirjutanud Oudekki kõik kolm nime. Olin talle näidanud, et olen temast kirjutanud veel aastal pärast kolimist, aga nüüd leitud vihikusse olin kirjutanud temast neli aastat pärast kolimist. Olin siis 10-aastane. Olin väikse ruumi uksel. Ema tuli minuga rääkima. Arvasin, et varjan seljaga pooleli oleva kirja ära, aga ema vaatas minu selja taha, öeldes, et ta vaatab, mis on viimane ekraanil olev sõna. Kirjas oli juttu Oudekkist ja ma ei tahtnud, et ema seda näeb. Hakkasin koolist koju minema. Võidi arvata, et ma lähen otse Kaunase puiesteele Oudekki poole, aga ma läksin selle asemel Kastani tänavale. Mõtlesin, et minuga Piret kokku saada ei tahtnud, aga Pille on korduvalt Pireti ja Oudekkiga kokku saanud. Mul vajusid silmad kõndide kinni. Nii võis juhtuda, et ma ei näe, kuhu ma kõnnin.
*
Mängisin isaga malet. Lõppmäng oli võrdne, aga mul oli kombeks partiisid viimasel hetkel maha mängida. Aidanud oleks, kui kell oleks edasi tiksunud ja oleks mängule lõpu teinud, aga isa oli kella seisma pannud. Ütlesin, et mängime kellaga. Isa vastas, et huvitav on viimase käiguni mängida. Mina ütlesin, et kui kella ei ole, siis mina ei mängi.
0 vastukaja:
Postita kommentaar