Seminar

Ülikooli eetikakeskuses toimub "Eesti mõtteloo metodoloogia" seminaride sari. Eile osalesin seal esimest korda. Kirjutasin kohapeal paberile lühema ja pärast kodus arvutisse pikema 12 000 tähemärki pika konspekti, mida andsin oma vanematele lugeda. Et täispikk ettekande tekst on autorikaitse objekt, siis võrgus avaldan sellest ainult kokkuvõtte.

Eilne ettekandja oli Pärtel Piirimäe, kes kõneles teemal "Regionaalsed perspektiivid Eesti mõtteloos". Ta on tegelenud regionalismi küsimusega Rootsi finantseerimisel ja nüüd jätkab koos Ida- ja Kesk-Euroopa kolleegidega.

Ta rääkis, et peab 18.-19. sajandi Eesti mõttelooks balti mõttelugu. Otsitakse mõjutusi meie regioonile, mille osas on olemas objektiivsed tegurid nagu riiklik kuuluvus ja subjektiivsed, nagu kuhu kuuluvaks ennast peetakse. Eesti ala ajalooliste regioonide puhul on keskne mõiste Baltikum. Baltikumi ühtne identiteet on loodud Vana-Liivimaa põhjal. Identiteet on inimestel mitmekihiline asi, aadlikel oli kõige olulisem provintsi identiteet. Kui tekkisid eraldi Eestimaa ja Liivimaa provintsid, konstrueeriti tagantjärele ka Eestimaa identiteed, viies see ajas 500 aastat tagasi. Vene keskvõim hakkas Balti provintse rohkem ühtsena käsitlema, samuti paistsid nad ühtsemana välisvaatlejatele. Literaadid nägid provintside ühtsust rohkem kui aadel. Murrang selles küsimuses toimus 1850.-1860. aastatel. Tekkis uus rahvusmõiste baltlased. 1880. aastatel eestlased loobusid Baltia mõistest ja hakkasid rääkima Eestimaast ja Lätimaast.

Sõdade ajal lahvatavad alati regionaalsed ideed ja Esimese maailmasõja ajal hakati rääkima Eesti autonoomiast, Eesti-Soome föderatsioonist, Skandinaavia föderatsioonist ja Eesti iseseisvusest. Sakslane Keyserling tahtis ühtset Balti riiki Belgia eeskujul, mida teised jõud Balti hertsogiriigi nime all luua püüdsidki. Iseseisva Eesti riigi loomisega ei olnud regionalismi küsimus lahendatud, sest Euroopas ei peetud väikeriike elujõulisteks ja avaldati survet liitlaste leidmiseks.

Alates Pariisi rahukonverentsist kasutati Vahe-Euroopa ja sanitaarkordoni mõisteid väikeriikide vöö kohta. Eestlastele oli Vahe-Euroopa mõiste vastumeelne ja akadeemilised ringkonnad hakkasid otsima sellele alternatiive.

1920. aastatel olid Balti riigid väga ebamäärane mõiste, sinna püüti hulka arvata ka Soomet ja Poolat. Aastal 1934 loodi lõpuks Eesti-Läti-Leedu liit.

Edgar Kant jõudis Balti-Skandinaavia ühtsuse ideeni, milles talle eeskujuks oli rootslane De Geer. De Geeril oli üheksa Baltoskandia piiride määramise kriteeriumi, millest Lätile sobis kuus ja Eestile seitse, aga Leedu jäi Baltoskandiast välja. Kant lisas omalt poolt tunnuseid, aga leedulane Pakštas lükkas De Geeri kriteeriumid ümber. Pakštase järgi ei olnud oluline protestantism, vaid idakristluse ja läänekristluse vastandus, nii et ka Leedu kuulus Baltoskandiasse.

Viimase asjana nimetas ettekandja president Ilvese kunagist artiklit, mille järgi nii Läti kui ka Leedu jäid Baltoskandiast välja, sest neil ei ole sõna "jõul".

Järgnes diskussioon. Esimese asjana küsiti, et ettekandja rääkis geopoliitilistest regioonidest, aga kas on püütud konstrueerida ka ideoloogilisi regioone. Räägiti, et Baltikumi mõiste lõi lõplikult Nõukogude aeg. Paguluses said eestlased, lätlased ja leedulased väga hästi läbi. Eesti demokraatia traditsiooni peeti nõrgaks, nii et 1934 juhtunu polevat olnud üllatav. Asutavas Kogus olid kõige suuremad demokraadid olnud sotsialistid. Sellele vastati, et demokraadiks pidasid ennast kõik ja Tõnisson pidas ennast demokraatia kehastuseks. Ühe võimaliku regioonina nimetati Venemaad, kuna 19. sajandil kirjutati Eesti kuuluvusest Venemaa külge. Mina võtsin sõna kaks korda. Esimesel korral nimetasin, et panin Tõnissoni raamatusse artikli, kus ta räägib Euroopa ühendamise vajadusest juba Esimese maailmasõja ajal. Teiseks ütlesin, et kui Indrek Tarand kirjutas, et Eesti peaks võtma endale ristilipu, siis pärast ta olevat öelnud, et kirjutas selle artikli ainult mingitelt muudelt probleemidelt tähelepanu kõrvale juhtimiseks. Küsiti, kas on olemas ka mentaalne geograafia. Vastati, et selle kohta ilmus just ühe raamatu tõlge. Ettekandjalt küsiti, et ta näitas seina peale kaarte, aga kas on olemas ka mentaalsed kaardid. Ta vastas, et suurem osa kaarte, mida ta näitas olid mentaalsed. Viimane küsimus oli, et kui ettekandes räägiti jõulumaast, milline on siis näärimaa. Vastati, et sõna näärid tuleb rootsi keelest ja tähendab uut aastat.

Minu isa ei olnud minu kirjutatud konspekti lugedes rahul, et Eesti ajaloost rääkides jäetakse eesti rahvas välja. Ta leidis, et välismaise finantseerimise korral on see paratamatu.