Carlyle "Prantsuse revolutsioon"

Thomas Carlyle. "The French Revolution. A History". Kordustrükil ilmumisaasta märkimata, originaal 1837. 748 lk.

Autor arvab, et õnneliku rahva annaalid on tühjad. Sellepärast, et kirjutatakse muutustest, aga ka muutus heas suunas on seotud negatiivsega. Võibolla see seletab, miks ta nii paksu raamatu kirjutas, kuivõrd Prantsuse revolutsioon talle ei meeldi. Aga võibolla ka mitte, sest ta on kirjutanud raamatuid ka nendest, keda ta austab – Goethest, Schillerist ja Cromwellist.

Sama autori varem loetud raamatus "Past and Present" tuleb välja tema erinev suhtumine Inglise ja Prantsuse revolutsiooni – ise šoti puritaanide perekonnast pärinedes pidas ta lugu Inglise revolutsiooni aegsetest puritaanides, kuid Prantsuse revolutsiooni nimetas kuradi valitsemiseks maa peal. Raamatus Prantsuse revolutsioonist ta kahjuks võrdlusi Inglise revolutsiooniga peaaegu ei too. Kui raamatul "Past and Present" viitas juba pealkiri võrdlemisele, siis nüüd loetud raamatu puhul tunnen üldse võrdlustest puudust.

Carlyle’il jätkub kaastunnet erinevate sündmustes osalenud poolte vastu. Ta ütleb nii, et vaene kuningas, kui ka, et vaene rahvas. Prantsuse revolutsiooni peab ta Prantsusmaa jaoks viletsuse ajaks. Viletsuse põhjuseks peab ta pattu ja patu palgaks surma.

Kolmiku usk-lootus-armastus puhul on keegi pidanud kõige tähtsamaks armastust. Carlyle paistab selleks pidavat usku. Liiga palju armastust viib tema meelest liigse sensuaalsuseni. Prantsuse revolutsiooni eelset ja ka oma ajastut nimetab ta Lootuse ajastuks, aga kurvas mõttes, kuna midagi peale lootuse ei olevatki jäänud.

Varem olen sama revolutsiooni kohta lugenud üheksandas klassis Piirimäe raamatut "Suur Prantsuse revolutsioon" ja millalgi "Üldise ajaloo" vastavaid peatükke. Aga eestlastest autoritest meenutab Carlyle’i suhtumine mulle kõige rohkem keskkooli lõpueksamiks loetud Fanny de Siversi esseed, sest mõlemad lähtuvad kristlikust verevalamist hukkamõistvast seisukohast. Kui raamatus "Past and Present" kiidab Carlyle sõduri ametit, kuna sõdur on valmis oma elu ohverdama, siis tegelikult mõistab ta verevalamise hukka. Generaalstaatide kokkutulekut peab ta demokraatia alguseks ja demokraatiat verevalamise kaasatoojaks. Tal ei olnud veel 20. sajandi kogemust, mil diktatuurimaad sõdisid nii omavahel kui ka demokraatiatega, aga demokraatiad küll diktatuurimaadega, aga omavahel vähem.

Piirimäe raamatuga ja "Üldise ajalooga" võrreldes räägib Carlyle revolutsiooni eelloost rohkem, aga revolutsiooni lõpu paigutab varasemasse aega. Raamatut alustab ta kuningas Louis XV surmaga aastal 1774. Traditsiooniliselt on Prantsuse revolutsiooni alguseks loetud Bastille’ vallutamist 1789, mille juurde Carlyle jõuab leheküljel 152. Revolutsioon on tema definitsiooni järgi vägivaldne vastuhakk ja selle võit, kuigi ta arvab, et revolutsiooni definitsioone on nii palju kui sellest rääkijaid. Revolutsioon selles tähenduses hakkab Carlyle’i järgi vaibuma Robespierre’i kukutamisega aastal 1794 ja päris lõpp saabub sügisel 1795, kui Napoleon viimase rahvaülestõusu maha surub. Teised autorid on revolutsiooni lõpuks pidanud Napoleoni enda võimuletulekut veel mõni aasta hiljem või vahel koguni Napoleoni langust ja kuningavõimu taastamist.

Kui Piirimäe raamatust on meeles suhteliselt viisakas pilt, kuidas revolutsioon liikus politoloogilises mõttes järjest vasakule rahvaesinduste koosseisude vahetumise kaudu, siis Carlyle kujutab seda lihtsalt mõttetu vägivalla kasvuna, nagu romaanis "Kärbeste jumal" või Radžinski raamatus "Stalin". Vasakpoolsust ja vägivalda päris samastada ei saa. Võibolla Piirimäe raamatut lugedes olin veel sellises vanuses, kus vägivald nii palju vastu ei hakanud. Aga kuna Nõukogude ajal tegutses ka revolutsioonitegelase Marati nimeline riidevabrik, siis ilmselt tol ajal seda revolutsiooni nii palju kritiseerida ei tohtinudki. Piirimäe nimetab seda revolutsiooni suureks, mida Carlyle ei tee. Ma pole nõus Carlyle’i demokraatiakriitikaga, küll aga vägivallakriitikaga. Seetõttu ma ei tahaks samuti seda vägivaldset revolutsiooni hästi lugupidavalt suureks nimetada. Eesti laulev revolutsioon oli vägivallatuse poolest tema vastand, siis ütleks pigem Suur laulev revolutsioon. See mõjutas pealegi suurt territooriumi. Teiselt poolt on Prantsusmaal revolutsioone olnud mitmeid ja ühe Suureks nimetamine aitab neid paremini eristada.

Carlyle näitab revolutsiooni eelloost rääkides, kuidas Pariisi parlament rahvast üles küttis. Inglased on oma revolutsiooni algust erinevalt prantslastest alustanud parlamendi kokkutulekust, mitte rahvaülestõusust, aga Carlyle kirjutab, et Prantsusmaal hakkas pinge tõusma juba generaalstaatide valimise ajal. Ülestõusude põhjusena nimetab Carlyle korduvalt leivapuudust. Ühes peatükis nõuti ka leiba ja seepi. Ajakirjas "Tuna" ilmus hiljuti artikkel, kus kirjutati, et vanasti sümboliseeris leib inimestele toitu üldse. Teatavasti nõuti ka 1917 Petrogradis rahu, leiba ja maad. Aga siis oli toidupuudus sõja tõttu suurenenud. Carlyle’i järgi oli nälg Prantsusmaal tavaline. Kui hakati koostama põhiseadust, siis see tulenes ühelt poolt Rousseau sotsiaalse lepingu teooriast, teiselt poolt pidi põhiseadus asendama leiba. Kui üles tõusnud naised kuninga Versailles’st Pariisi minema sundisid, siis Carlyle sõnastab, et loodeti, et leiba ei pea enam nõudma, sest tuuakse kohale pagar. Kui revolutsioon giljotineerimisest tüdinemise tõttu ja püssitääkide survel vaibus, ei olevat olukord leiva osas paremaks läinud. Raamat "Romantismiaja inimene" ütleb, et mässaja ei ole veel revolutsionäär, vaid revolutsionääril on ka programm. Selle järgi tuleks öelda, et Prantsuse revolutsiooni ei alustanud revolutsionäärid, vaid mässajad. Aga kui Petrogradi ülestõusnud nõudsid ka rahu, siis Prantsuse revolutsioon viis vastupidi Euroopa vastu sõtta, mis seni puudus.

Carlyle usub tugevalt üksikisiku suurde osasse ajaloos. Kui paljud sõnad kirjutab ta suure algustähega, siis Napoeloni nime esimesel mainimisel koguni läbiva suurtähega. Ta arvab, et Rahvusassamblee oleks olnud hoopis midagi muud, kui selle liige oleks olnud ka Voltaire. Ja et kui Mirabeau oleks elanud kauem, siis oleks Prantsusmaa saatus kujunenud teistsuguseks. Rousseaust on ta halvemal arvamusel kui Voltaire’ist. Rousseau perekonnanime ta enamasti välja ei kirjuta, vaid räägib temast eesnimesid pidi. Raamatus "Franklin Roosevelt" kirjeldati, et Roosevelt kõnetas Churchilli eesnime pidi, aga Churchill Roosevelti perekonnanimega. Seal pidi see sümboliseerima seda, et juhtpositsioon maailmas läks Suurbritannialt Ameerikale. Carlyle kirjutab, et revolutsiooniliste rahvaesinduste liikmed lähtusid oma tegevuses Rousseau evangeeliumist. Kui revolutsioon lõppes, olevat tulnud Rousseau evangeeliumi asemel tagasi Mammonismi evangeelium. Ka Rousseau evangeeliumist rääkimine on üksiku inimese osa tähtsustamine, kuigi halvas mõttes. Aga Carlyle kirjutab ka avaliku arvamuse tohutust jõust, seega masside osast.

Carlyle’i raamat on tänapäeva ajaloolastest tugevam isikliku arvamuse olemasolu poolest, aga nõrgem allikakriitika osas. Carlyle ei arutle, kas allikates on faktid õiged või valed, vaid kas ajalooliste isikute käitumine ja filosoofide seisukohad olid õiged või valed.

Ühes magistriõppe seminaris arutleti, et võiks kirjutada uurimistöö lõhnadest, mida peeti uuenduslikkuseks. Aga ma olen tähele pannud, et enne audiovisuaalse tehnika teket oli romaanides rohkem looduskirjeldusi ja ajalehtedes rohkem inimeste välimuse sõnalisi kirjeldusi. Carlyle kirjeldab revolutsiooni tegelaste hääli, mida ta ise kuulnud ei ole. Jäi meelde, et Mirabeau ja Danton olid valju häälega, Sieyes vaiksega ja Saint-Just mahedaga. Nendesse, kellel oli vali hääl, paistab autor paremini suhtuvat. Vastupidi sellele, et tavaliselt peetakse inglasi vaikseteks ja lobisemist põlgavateks.

Carlyle’i üks stiilivõte on vaatamate suurele sõnavarale refrään. Ta kordab nii sama sõna lause erinevates osades kui ka sama lauset raamatu erinevates peatükkides. Koolis õpetati meile, et samas lauses ei tohi sama sõna kaks korda olla. Ja Carlyle’iga samal sajandil natuke hiljem elanud eestlane Grenzstein õpetas, et ei tohi olla ühes kirjutises korduvaid lauseid, kuna lugejat tulevat harjutada sellega, et tähelepanu ei tohi hetkekski lõdvaks lasta. Grenzsteinile küll meeldisid vanasõnad, aga ta vist unustas vanasõna, et kordamine on tarkuse ema. Tänapäeva psühholoogias on teada, et mingi protsendi unustamine on paratamatu, aga kordamine aitab asju paremini meelde jätta. Kui Carlyle ütleb kogu raamatu jooksul uuesti, et nõuti leiba, siis see püsib paremini meeles, kui et ta ütleks ühe korra, et kõigil neil aastatel ei olnud leiba. Ka selle raamatu kirjutamine olevat autoril olnud korduv tegevus, kuna esimene käsikiri hävis.