Tilluke

Nägin unes, kuidas kirjutasin mälestuse ajast, millal Oudekki elas Tallinnas. Kuigi ma ei olnud kindel, kus ta praegu elab, võis kirjutatust aru saada, et ma arvan, et ta enam Tallinnas ei ela. Seetõttu vastas ta sama toa teisest voodist, mis ta täpne aadress Tallinnas on. Arvutasin ja mulle tundus, et majanumbri ja korterinumbri ühine ristsumma on Saatana arv, seetõttu hakkasin õudusest röökima. Varsti ma enam ei röökinud. Kolmandas voodis olid füüsikud, kes uurisid lõnga ülekantud tähenduses. Ütlesin neile, et lõng otseses tähenduses on ka lõng.

Nägin unes, kuidas mängisin mustadega pikka malet. Vastane lõi odaga a7, andis lipuga a4-lt tuld ja lipu toetusel pani odaga c6-lt kahvli vahele käinud lipule ja a8-l olevale vankrile, nii et ma kaotasin. Selles mängus oli lisaks traditsioonilistele igas mängus esinevatele nuppudele laual olnud ka harvemini esinev sidrun, mis käis nagu kuningas, aga millele ei saanud anda tuld. Üheski õpikus ei olnud öeldud, mis on sidruni väärtus võrreldes teiste nuppudega, nii ei teadnud, mille vastu teda vahetada. Pidin ka küsima, kus asub sidrun algseisus.

Nägin unes, et mulle tuli mõte alustada edaspidi partiisid käiguga c2-c3, et mängida Caro-Kanni kaitset valgetega. Edasi mõtlesin, et must ei pruugiks vastata e5, vaid tõenäoliselt läheks mäng lipuetturi avangusse. Mustadega tuli mulle mõte mängida 1. e4 d5 2. ed c6 3. dc Rc6, et saaks lipu käia otse a-liinile, ilma vahepeal d5-l peatumata. Uduselt tuli meelde, et avanguraamatus võis see variant juba olla ja seal võis olla öeldud, et peale neid käike on mustal lihtsalt ettur vähem.

Nägin unes, kuidas lugesin venekeelsete maleajakirjade sõnalist osa. Olin laenanud erinevad numbrid raamatukogust, maleklassist ja vanaema poolt, nii võis mul segi minna, millise pidin kuhu tagasi viima. Aitasin vanaemal Jakobsoni tänavale asju viia.

Nägin unes, kuidas Karba oli tulnud turniiril kolmandaks, aga tema pettumuseks ütles Rei talle, et üks, keda ta viimastes voorudes võitis, sai temaga võrdselt punkte. Minu ajaloo kontrolltöö parandamine sai ka läbi. Viimase küsimuse ühe kindluse piiramisest olin vastanud õieti, joonistades skeemi, kuidas inimeste vägi ja teiste olendite väeosad paiknesid, aga eelviimase küsimuse ühe dünastia sõjakäigust olin vastanud nii, et E. Loone oli teistele hindajatele öelnud, et see küsimus pole mul üldse selge. Tegelikult polnudki ma sel teemal midagi lugenud, vaid olin kirja pannud lihtsalt tõenäolisi oletusi, nagu selle, et sõjakäik jõudis välja Moskvani. Olin veel kirjutatud lausetesse lünkasid jätnud. Kokku sain hindeks nelja, kuigi ülikoolis olin saanud ajaloo eest kõrgemaid hindeid kui nüüd see siin madalamas õppeastmes.

Nägin unes, kuidas kaks noort meest olid sõitnud autoga 200 000 kilomeetrit. Ütlesin, et see on viis maakera ümbermõõtu. Ma ei saanud aru, kas nad sõitisid ainult mööda Eesti teid, mis tähendanuks, et Eestis on nii palju kilomeetreid teid, või laiemalt. Kunagi olin küsinud emalt, et kas kaks paralleelset rööpapaari on kaks erinevat raudteed, mille peale ema oli vastanud, et ei ole. Vaatasin tänast ajalehte, mille kohta oli koolis juba räägitud, et seal kirjutatakse ajaloolaste vastu. Selles oligi lugejakiri pealkirjaga "Haara taparelv!" milles oli öeldud, et ajaloolaseks olemist ei tohi kasutada ainult edvistamiseks, vaid peab vaatama, kui palju endal varandust on. Mõtlesin, et nüüd võidakse ülikoolis arvata, et mina olen ajaloo osakonna maine alla viinud. Kirja autorile oleksin vastanud, et ta üldse ei tea, kui suur mu sissetulek on. Hakkasin sõitma jalgrattaga mööda Vabaduse puiestee kõnniteed. Olen elus rattaga vähe sõitnud, seetõttu ei osanud jalakäijad mind piisavalt karta, sest nad ei teadnud, milliseid ootamatuid liigutusi ma võin teha. Sõidu harjutamisega oleks need ära kadunud. Mind tüütas jalgrattaga sõitmine ära, sest tahtsin, et unenägu läheks edasi sujuvalt, mitte nii, et iga jalaliigutust tähele panen. Jakobi mäest läksin üles juba jala. Märkasin teisel pool teed kõndivat naist, kellel oli käes mõne sentimeetri pikkune tilluke tütar. Tahtsin tillukest enda kätte saada, seepärast hakkasin naist joostes taga ajama. Ta jooksis minu eest ühte suurde majja. Seal sain siiski tillukese kätte. Kui selle maja töötajad minu käes tillukest nägid, tahtsid nad teda endale saada ja hakkasid mind taga ajama. Kihutasin nende eest mitu korrust treppidest käsipuu najal alla, nemad kihutasid minu kannul. Kui trepid lõppesid, ei jõudnud ma enam eest joosta. Püüdisin veel läbi aknaklaasi majast välja hüpata, lootes, et klaas purunedes mu kaela läbi ei lõika. Aga nüüd jõudsid nad mulle järele ja üks neist võttis tillukese enda kätte. Kaks teist paksu majas töötavat jõmmi tahtsid jälle tillukest enda kätte ja hakkasid ees jooksvat jõmmi mööda koridori taga ajama. Varsti jooksid kõik maja töötajad igas suunas üksteise kannul ja üksteisele vastu. Minule ei pööranud enam keegi tähelepanu. Nägin ainult ühte koridori, kus kedagi ei jooksnud. Hakkasin selle juurde minema ja selle alguses istus maas tilluke. Kui temani jõudsin ja ta pihku võtsin, küsis ta mult: "Miks sa mind ära ei peitnud?" Oleksin tõesti saanud ta panna seljas oleva jopi voodri vahele. Hakkasin tilluke peos läbi tühja koridori roomama. Kui jõudsin koridori teise otsani, nägin läbi lahtise ukse järgmises koridoris umbes kahe meetri kaugusel seljaga minu poole seisvat liikumatut naist. "Ema," ütles tilluke. See naine oli tõesti tema ema. Õnneks oli tilluke öelnud seda nii vaikselt, et tema ema seda ei kuulnud. Naisest eemaldumiseks hakkasin tagurpidi tagasi roomama.