Sõda, kliimamuutus

Unenäos lamasin oma voodis, mille juurde tuli üks võõras laps. Ta osutus Venemaa spiooniks, sest ta püüdis mulle märkamatult kätt padja alla pista. Märkasin seda siiski, sest hoidsin tugevalt padjast kinni, et ta ei saaks selle alt midagi ära võtta. Ütlesin talle, et mul ei ole padja all relva, pealegi pole ma tšetšeen. Järgmiseks olin suures toas, kui uksest tuli sisse keegi nuuskurkoeraga, kes pidi lõhna järgi kindlaks tegema, ega mul midagi keelatut ei ole. Hakkasin koerale rääkima, kuidas ta mulle ei meeldi. Minu rääkimise ajal muutus ta kellekski tiivuliseks ja hakkas mööda tuba ringi lendama. Läksin tema eest üldse oma tuppa. Seal oli teises voodis tšetšeen, kes ütles, et tema on küll relvastatud. Tšetšeenid olid karvased, mustade habemetega ja karmid. Ütlesin, et hea, et eestlastel relvi ei olnud, muidu oleksid nad need ka vabanemiseks käiku lasknud, aga nüüd vabaneti rahulikul teel. Teatati, et algaval päeval läheb Udugov venelaste juhitud sõjakooli, et seal õppima hakata. Oodati, kuidas venelased teda vastu võtavad, kas läheb lahinguks. Aga kuna kohal olid välisvaatlejad, siis panid venelased ainult ukse Udugovi eest riivi. Tagasiteel läks Udugov must mööda ja ütles, et vastupanu algab uuesti augustis. Järeldasin, et Bassajevi tegevust ei loe ta vastupanuks. Vahepeal oli peetud rahu ilmselt selleks, et kasvaks üles uus aastakäik, kelle kätte relva anda. Tšetšeenidel võisid sõjas lõpuks kõik mehed otsa saada. Seisin linnas ja nägin tänavat nagu satelliidifotot, et autod seisid paigal. Varsti hakkasid nad siiski jälle liikuma. Olin koos Klausiga ühes majas. Ütlesin: "Ameeriklased ei näe meid." Mõtlesin sellega, et satelliidipilt näitab ainult lageda taeva all kõndivaid inimesi, aga mitte seda, mida nad katuse all teevad. Klaus vaidles vastu, et on olemas ka sellised kaamerad, mis jälgivad inimest läbi katuse. Varsti kõndisin majade vahel granaat käes. Olin küll alles veidi aja eest mõelnud, et mina tšetšeenide võitluses ei osale. Arvasin, et mul on käsi nii nõrk, et kui ma granaati viskan, langeb see mulle nii lähedale, et saan ka ise plahvatuses kannatada. Seetõttu pidin enne plahvatuse toimumist vastassuunas jooksma hakkama. Tartu varemetes tööstushoonetes toimusid plahvatused. See tuli arvatavasti ameeriklaste visatud pommidest. Oli kaks kuulsat plahvatust. Esimene toimus vett täis augus Kaunase puiesteel pruuni lasteaia värava ees. Seda auku uurisid kaks tüdrukut, kes miskipärast plahvatuses kannatada ei saanud. Surma sai seal üks mees, kelle kohta üks tüdruk ütles, et see oli teise neljanda onu onu, ja teine tüdruk, et see oli vist tema onu onu onu onu onu. Nad arvasid, et see tähendab ühte ja sedasama. Kuigi augu uurimisel võisid plahvatused korduda, uurisid nad seda auku edasi. Teine tuntud plahvatus toimus sama lasteaia hoones. Seal ei saanud ka kannatada mitte lasteaia uurija ise, vaid keegi teine lasteaias olnu.

Viimases unenäos taheti kliima muutumisel tekkivast igikeltsast vabaneda selle vulkaanikraatrisse ajamisega, aga ei olnud sobivat vulkaani. Tartu jää taheti ajada auku ühes Tartu lähedases punktis. Ma ei saanud aru, kas seda punkti peetakse väheaktiivnseks vulkaaniks või on seal lihtsalt naftajuhe. Ühes kohas aeti jääd vulkaani, aga öeldi, et sellel polnud suuremaid tulemusi, sest tekkis vaid veidi auru ja veidi vett ning kolmandat asja mitte.