Kaks löömingut

Unenäos olin pika male turniiril, kus M. Kolk pani järgmise vooru paare kokku. Ta märkis ära, kes kus elab. Ühes majas elas palju osavõtjaid. Ütlesin, et see ei ole ju ühiselamu, et seal mängijad lausa järjest korterites elavad. Kolk ütles, et see on küll ühiselamu. Sellest järeldasin, et siis on Tartu maletase ikka nõrk, kui siin põhimängijad on teistest linnadest pärit. Vaatasin ajakirja, kus üks mängija ütles, et töötas koos ühe tugeva Eesti mängijaga välja kaks avangu-uuendust, mida see tugevam mängija pidevalt kasutab. Vaatasin tuntumat nendest uuendustest. See oli variandis, kus valge alustas mängu käiguga f3, vahetas selle etturi musta e-etturi vastu ja uuendus seisnes selles, et vahetas c6-l ratsud. Imestasin, et selline variant üldse sageli esineb. Pille küsis mult pärast, kas ma ühe nimega meest tunnen. Ütlesin, et turniiril osaleb keegi sellise eesnimega, ma võin järgi vaadata, kas tal perekonnanimi ka klapib. Klassis 102 kaklesin Sveniga. Algul rohkem kaitsesin ennast, aga varsti hakkas mulle tunduma, et olen kasvu tõttu temast tugevam, nii et hakkasin ise aktiivsemalt peksma. Sven lõi mulle küüned kätte, nagu ma ise varem temaga olin teinud. Murdsin tal küüned ära. Oleksin võinud ka öelda, et ta võib mind küünistada, sest olen harjunud sellega, et vennad mind küünistavad. Tumedad jõud tegid valgusele lõpu. Läksin eesaknast välja ja vaatasin niikaua klassi, kuni nad ise valguse tagasi andsid. Tumedate jõudude hulka kuulus Tristan. Kõik tulid nüüd aknast välja ja peale valguse tagasisaamist olid teised peale minu jälle tumedate jõudude poolt.

Teises unenäos läksin klassi 112 õppeaasta esimesse vene keele tundi. Meie rühma õpetajaks oli jälle pandud Velleramm Krjukova asemel. Mul oli valida, kas istuda keskmise rea kolmandasse pinki Peebu või teise pinki Sandri kõrvale. Istusin Sandri kõrvale. Mulle meenus seejärel, et sinna ma pidingi istuma, sest teises pingis on ka varem minu koht olnud. Martin läks kohe vabatahtlikult vastama asja, mille vastamine oli tal mitu aastat tagasi pooleli jäänud. Mõtlesin, et nüüd oskan ma vene keelt paremini. Aga Martini esimeses lauses oli kohe sõna, mida ma ei tundnud. Ütlesin Sandrile, et me ju keskkooli kahes viimases klassis loobusime vene keelest, nii et ei pea siin üldse olema. Mõtlesin, et sellest tunnist ma ei lahku, aga järgmistesse vene keele tundidesse ei hakka vast tulema. Ariel hakkas mind selja tagant peksma. Peksin vastu. Talle öeldi, et talle on ju soovitatud, et ta kaklemise asemel võimlemas käiks. Ta vastas, et ühe korra ta läks kooli aeda võimlema, aga see oli igav. Lõin ta põrandale pikali ja koos temaga kogemata ka Peebu, kellele ma ei tahtnud midagi teha. Peebu kõrval istus Reeli, keda ma kutsusin tantsima, aga ta keeldus. Tantsisin üksi, ja esimest korda elus mulle tantsimine meeldis. Varsti istusid kõik jälle kohtadel ja igaüks peksis kedagi. Mõtlesin, et kaklemist peab nautima, sest see ei lase ärevusel tekkida. Seejärel olime klassis 202. Peep ütles, et ta hakkab klassilt söögiraha koguma. Rootsist tagasi tulnud Helen ütles, et ta hakkab ise koos Viivega söögiraha koguma, sest nemad on seda alati teinud. Ütlesin talle, et nad pandi algselt raha koguma seoses sellega, et olid majandusoktoobrilapsed. (Peale seda, kui nad selleks kuulutati, ütles õpetaja Maimre neile, et nüüd hakkavad nad söögiraha koguma, sest oskavad hästi arvutada.) Ütlesin, et nüüd me ei ole enam oktoobrilapsed. (Kasutasin meie-vormi, kuigi ei olnud ise ka varem oktoobrilaps olnud.) Ütlesin, et just sellepärast, et ta oli majandusoktoobrilaps, ei tohiks ta nüüd raha koguda. Minu arvates oleks pidanud koguma Peep, kui ta tahtis, kuigi sellel oli see halb külg, et Peebu arvutamisoskus oli väiksem. Läksime poodi. Linnas oli nii palju poode, et järgmise leidmiseks pidi ainult natuke ringi vaatama. Seisime kooli fuajees. Olin juba selles septembris paar korda söömas käinud, kuigi nüüd selgus, et ma poleks pidanud seda tegema, sest mul pole söögikaarti. Varem olin saanud tasuta süia, sest olin paljulapselisest perest, aga nüüd olid lapsed täiskasvanud, mistõttu see õigus oli kadunud. Ma polnud siiski märganud, et minu söömas käimise tõttu oleks keegi söögist ilma jäänud, sest alati oli puudujaid ja toitu tehti vist väikese varuga, kuigi koolis pidi söögiraha vähe maksma. Tahtsin veel küsida kantseleist, ega ma ei saa uut tasuta söögi õigust tervislikel põhjustel.