Raamat suvitamiskogemustest

Üks loom läks kanade juurde mune sööma. Ta ütles, et võib munakollase ka ise ära süia. Lubati, et lisaks kanadele hakkavad kohe munema haned. Hanemunad olid kõige ilusamad.

Tahtsin eelmist unenägu võrgust üle lugeda, et vaadata, mis loomaga seal tegemist oli. Aga Pille ei lubanud selleks suures toas ühtegi aparaati kasutada, sest see oleks televiisori pildi ära võtnud ja tema tahtis televiisorit vaadata. Mulle tuli mõte, et saan ju väikses köögis oma arvutit ka kasutada. Kui ma selle käima panin, tuli ette kiri, et kui üks pere liige on haige, on kõigi pereliikmete arvutid jälgimise all. Pilt oli algul selge, aga kui ma unenägu lugema hakkasin, läks kõik uduseks.

Olin koostanud raamatu oma suvitamiskogemustest. Selles oli ilusaid fotosid suvitamiskohtadest. Mõtlesin, et ei tea, kas maal ongi kõik asjad ilusad või jäävad need just fotodele ilusalt. Raamatusse olin hulga peatükke kirjutanud mina, lisaks sellele olid rida tuttavaid ja sugulasi kirjutanud igaüks ühe peatüki. Veljo oli kirjutamise ettepaneku saanud Tõnu kaudu. Kuna Veljo minu kohta midagi kirjutada ei osanud, kirjutas ta Tõnust kui minu vennast, kellega ta koos maakohtades on käinud. Veljo kirjutas, et me kõik oleme Meelvalt pärit, tema naine samuti. Mõtlesin, et raamatu originaal kõduneb varsti ära, sellega pole muud teha kui maha matta. Aga raamatust olid olemas paberkoopiad, mis pidid kauem säilima. Raamat ilmus minu 30. sünnipäeva puhul. Isa arvas, et raamatuid koostatakse alles 50. sünnipäeva puhul. Aga ma tahtsin varem, sest ei olnud kindel, kas ma 50-aastaseks elan. Raamatu viimasele leheküljele kirjutasin luuletuse:
Tänan autoreid ma nüüd,
et nendel pole mingit süüd.
Mõni lünki täitev lõik
väga tähtis, see on kõik.
Väljusin sellest majast, kus olime, ja hakkasin tuldud teed tagasi minema. Asusin teele koos Klausiga. Ta läks joostes. Pidin teda kahel korral hüüdma, et küsida, mis teed minna, sest Klausile oli tee selge, minule mitte, ja kõndides ei jõudnud ma talle järele. Kui jõudsime ühte mõisa, oldi seal pahased, et me sealseid inimesi oma mõisa kutsunud ei olnud.