Ott Arderi luule. Ajalooeksam.

Nägin unes, et taheti uuesti välja anda varem ilmunud Ott Arderi luulekogu ja mina pidin saama selle koostajaks. Minu meelest oleks võibolla õigem olnud nimetada mind toimetajaks, sest suuri muudatusi ma ei kavatsenud esimese trükiga võrreldes teha ja kõigi muudatuste osas oli kavas küsida autori nõusolekut. Tegelikult ma ei saanud aru, kas ma pean valmistama ette ainult ühe luulekogu kordustrükki või koostama valikkogu. Viimasel ei tundunud mõtet olevat, sest poole aasta eest oli teisel kirjastusel juba selline ilmunud. Aga kui ma seda tegema oleks pidanud, oleksin ma välja jätnud kõik täiskasvanutele mõeldud luuletused. Lugesin käes olevat Ott Arderi lasteluulekogu, mis kuulus tema vanemate hulka. Olin seda ka varem lugenud, aga märkasin alles nüüd üllatusega, et viimasesse luuletusse oli ta kirjutanud võõrkeelseid roppusi. Ma teadsin, et ta oli oma uuemates raamatutes ropendama hakanud, aga nüüd nägin, et seda esines tegelikult ka juba vanemas raamatus. Seda luuletust ma poleks valikkogusse pannud, samuti vabavärsilisi, mis ma ka avastasin. Ühes luuletuses oli kaks linnunime välja kirjutamata jäänud ja need olid asendatud piltidega. Riimi järgi oli näha, et need sama rea lõpus olevad linnunimed on tihane ja üks teine, aga pildid olid tegelikult suvaliselt joonistatud, nii et nende järgi poleks osanud öelda. Järgmistes ridades ütles autor, et edasi läheb luuletus selliseks, et seda ei saa enam riimide järgi lugeda.

Teises unenäos õppisin ülikooli ajalooeksamiks. Lugesin konspekti mitu korda läbi, aga erinevalt tavalisest ei jõudnud ma midagi pähe õppida. Läksin eksamile. Seal anti kõigile kaheksa küsimust loengus räägitud teemade põhjal, lisaks tuli neid küsimusi võrrelda raamatuga "Muumitroll". Hakkasin aegamööda paberile märkmeid tegema. Õppejõudu ei olnud enam juures. Kirjutasin paberile teist värvi kirjutusvahendiga ka parandusi esialgu tehtud vigadele. Olin need asjad konspektist järgi vaadanud või need olid mulle lihtsalt meelde tulnud. Mõtlesin, et see on halb, et mul konspekt laual on, siis võib õppejõud arvata, et ma kirjutangi sealt maha, kuigi tegelikult olin sinna vaadanud ainult korraks. Kui olin seitsmele küsimusele kaheksast lühidalt vastanud, tuli Rosenberg tagasi ja ütles mulle, et ma vastaks ainult ühele küsimusele, aga põhjalikult. Selleks andis ta teema "Eesti salajane elu keskajal". Selle teema valis ta nähtavasti välja selle põhjal, et see oligi see kaheksas küsimus, mille kohta ma polnud midagi kirjutanud. Ta pidi seda nägema. Tahtsin veel küsida, kas pean seda ka "Muumitrolliga" võrdlema, aga ei saanud, sest Rosenberg oli jälle ruumist läinud. Hakkasin korraldust täitma. Ma ei mäletanud loengust sellist teemat, selle asemel oli räägitud Eesti avalikust elust keskajal. Aga midagi ma oskasin vastata, kirjutades initsiatsiooniriitustest ja teades ka, et ordudel olid oma saladused. Õppejõududest oli ruumis Hiiemaa, kes ütles, et kõigile küsimustele antud kirjalikud vastused hinnatakse eraldi ära ja neist võetakse keskmine. Hakkasin protesteerima, et nii ei saa, sest teistele küsimustele vastasin kui suulise eksami küsimustele, ja ma ei kirjuta suulistel eksamitel kunagi ettevalmistuslehele kogu juttu üles, vaid teen ainult märkmeid. Mõtlesin, kas ma ei peaks jätma üldse tööd ära andmata ja tulema teinekord peale täiendavat õppimist tagasi. Siis mõtlesin, et ma õppisin juba viis päeva, sama kaua nagu teisteksi eksamiteks. Nähtavasti on ruudulisele paberile kirjutatud konspektid lihtsalt nii pikad, et sealt ei jõuagi selle ajaga midagi pähe õppida. Pealegi oleks mulle koju mineku korral võidud lugeda esimese eksamitegemise katse hindeks F ja uue korra järgi ei olnud sel juhul enam võimalik saada cum laudet.