Unenägu riskianalüüsiga

Klaus tundus tahtvat teist luulekogu välja anda. Ta oli kirjutanud luuletuse, kus ta ütles, et peale seda, kui ta sai teada, et Kivisildnikul on öölaual "Gulagi arhipelaag", mõistab ta Kivisildnikku paremini. Igaühe kohta öeldi, mis tal öölaual on, aga minu arvates oli see informatsioon Kivisildniku kohta vana ja asi võis muutunud olla. Arvasin, et Kivisildnik õpib sellest raamatust, kuidas inimestele kurja teha. Või ta näeb sealt, kuidas inimestele kurja on tehtud, mille tulemusel ta hakkab kõiki kahtlustama.

Isa ütles mulle, et ma teeks arvuti lahti, sest mulle on kurdidelt kiri. Mina arvasin, et igasugust spämmi ei pea lugema. Kindlasti küsitakse raha. Aga siis tekkis mul küsimus, kuidas nad teadsid mulle kirja saata ema e-maili aadressil. Siis nad peavad päriselt abi vajavad kurdid olema. Aga selle e-mailide saatmisega teevad nad endale kahju, sest neid hakatakse spämmimises süüdistama. Hakkasin seda kirja otsima. Mulle öeldi, et see ilmus 1982. a. "Pikris". See võis olla kellegi kirjutatud, kes oli mind väiksena näinud. Tuli välja, et kiri oli hoopis lahtine paber, mida hoiti "Pikri" vahel. See oli saadetud 2. aprillil 1979. Saatjad võisid olla kuulnud, et mul on 1. mail sünnipäev, aga mäletada valesti, nagu see oleks 1. aprillil, ja päev hiljem mulle sel puhul kirja saata. Saatjaid oli sel kirjal mitu, neist ühe nimeks oli märgitud Helina. Mõtlesin, et see võib olla valesti kirjutatud Helena, sest nende perest olevat meile vanasti sünnipäevadeks kaarte saadetud. Mõtlesin edasi, et see võib mõni Helina ka olla, aga mitte see Helina, sest tema polnud sel ajal veel sündinud.

Nägin uuesti, kuidas anti kätte riskianalüüsi kontrolltöid seaduste tundmise kohta. Enamus sai tol korral maksimaalse punktide arvu, aga minul võeti üks punkt maha, sest õppejõu arvates kirjutasin kolmes kohas liiga lühidalt. Tol korral polnud ma sellega nõus, aga nüüd nägin, et õppejõul oli olnud õigus. Olin talt tol korral kaks kohta järgi küsinud. Kolmandat ei saanud küsida, sest seal ei teadnud täpselt, mida küsida. Aga kui ma olin kirja pannud "vanaduspension", siis ma oleksin pidanud tõesti nimetama ka teist pensioniliiki "intensiivpension". Imelik oli, et kontrolltöö oli trükitud. Seda oli vist teinud õppejõud, kes ei saanud käekirjast hästi aru, mistõttu ta trükkis endale teksti ümber. Algas hinnete sissekirjutamine. Piret P. hakkas hinnet saades moodustama luulerida, aga see ei tulnud tal välja. Mõtlesin juba teda aidata, aga enne tal see siiski õnnestus. Ainult et mina oleksin kiiremini saanud. Läksin korraks kõrvale, siis kuulsin, nagu oleks õppejõud kutsunud: "Runnel." Kindel ma selles ei olnud, sest hästi ei kostnud. Läksin tema juurde ja küsisin talt, kas ta kutsus mind. Ta kinnitas, et kutsus küll. Oli vaja meelde tuletada, mis aastal ma kontrolltöö kirjutasin. Ma ei mäletanud, kas see oli 2004 või 2005. Minu õpilaspäevikust selgus siiski, et see oli 2004. Õppejõud hakkas minuga pahandama, et ma olen päevikut halva käekirjaga täitnud. Juba tagapingis istudes näitasin talle, et ma ei saa paremini kirjutada, sest kui ma käe ette sirutan, hakkab see värisema. Hakkasin mõtlema, et joonistada saan ma küll korralike joontega, siis peaks kirjutamist ka õppida saama. Mulle tuli meelde, et olin aastaarvuga täielikult eksinud. Olin seda kontrolltööd teinud aastal 1999 ning aastatel 2000-2005 õppinud magistrantuuris. Viimane periood tundus mulle nüüd halvasti sisustatud ajana. Mõtlesin, et võin Oudekkile teatada, et kui tema arvas, et doktorikraadi saamine kaaluks mul üles doktorantuuris õppimisega seotud raskused, siis on juba magistrantuuri pealt näha, et see on vale, sest magistrantuuris kaalusid raskused kraadi üles. Ma oleksin pidanud magistrantuuri astuma kunagi hiljem, kui mul juba võrkeeled selged on. Pealegi oli kraadi omandamine viga, sest nüüd võidakse mulle alati öelda, et ise magister ja ei tee korralikku tööd. Teadsin, et näen und, ja vaatasin klassis ringi. Peebu pea ja nina tundusid olevat täpselt sellised nagu ärkvel olles, ainult et ärkvel olles ei suudaks ma neid endale nii selgelt ette kujutada. See tähendab, et unenäos saab meelde tuletada unustatud asju, nagu Ustav hiljuti rääkis hüpnoosi kohta. Hüpnoosi puhul on erinev ainult see, et siis inimene ka räägib. Aga ma võin praegu asju meelde jätta ja pärast rääkida. Niisiis, vaatasin uuesti Peebu poole. Tal oli ees lips, mille ülemine ots oli oranž. Tal oli kindlasti ka ärkvel olles samasugune lips. Vaatasin veelkord. Lips ei olnud muutunud. See oli lõplik tõestus. Siis vaatasin, et eespool pingis istub Arturi kõrval Ameerikast tulnud Tomas, kellel on punakad juuksed. Teise koha peal nägin samuti Arturit. Raske oli arvata, kumb neist on õige. Läksime klassist välja ja kõndisime koridori mööda järgmise klassiruumi suunas. Mina kõndisin kõrgel õhus. See tähendas, et unenäos võib siiski kujutleda ennast kohta, mida ei saa mäletada, sest ei ole seal kunagi ärkvel olles käinud. Lugesin mõttes luuleridu:
"Mul siin kõrgel kõndida on vaja,
teised allpool koridori peal..."
Mõtlesin, et koridori põrandal kõndides võib kujutleda, et see on tegelikult lagi ja et lagi on põrand. Tulin põrandale tagasi alles siis, kui üks tüdruk, kes võis olla Kati L., mult midagi küsis. Enam ma õhku ei läinud. Kõndisime trepist üles. Tee peal küsis õpetaja Holts meilt: "Kas te tutvusite nüüd kõigi oma sõpradega uuesti?" Oli nimelt õppeaasta esimene koolipäev. Vastasin, et kõigiga mitte. Pidasin silmas Tomast, kes ei käinud enam meie klassis. Läksime neljandale korrusele laulmisklassi. Sinna saabus ka Ott, kes hoidis käest kinni tüdrukul, kellest ma algul arvasin, et see on Pille P., aga kui Artur näitas nende peale sõrmega ja seejärel teises punktis seisva õige Pille P. peale, siis sain ma aru, et see on lihtsalt sarnane, aga võõras tüdruk.