Mõtlesin mitme ansambel Dublinersi laulu üle. Panin tähele, et kõige pikemalt hääldatakse ridade viimaseid silpe, sõltumata sellest, kas seal asub vokaal või konsonant. Laulud on inglise keeles, kuigi iirlaste lauldud. Koolis õpetati, et inglise keeles läheb lause lõpul hääl üles. Kõigi Dublinersilt kuulatud lauluridade lõpul hääl üles ei läinud, aga osadel siiski. Laule esitati justkui muretu ja üleoleva intonatsiooniga. Aga kuna publik oli laulude esitamisse kaasatud, siis ei väljendanud laulud vist üleolekut publiku suhtes, vaid pigem laulusõnade tegelaste. Laulusõnades esines poliitilisi märksõnu nagu minu või Kiplingi luules. Kirjeldati ka naudinguid, mille Sorokin liigitaks meelelisteks. Aga kuigi lauldi alkoholi tarvitamisest, tundusid lauljad esinemise ajal kained olevat. Nende häält võis küll olla mõjutanud varasem alkoholitarvitamine.
Copilot kinnitas minu oletust, et kui inglise keelel läheb rääkides hääl lause lõpul üles, siis see võib mõjutada ka vastava maa heliloojaid. Ainult et eesti keelde võetakse palju ingliskeelseid viise üle. Algkooli ajal kuulasin Ameerika Häält, seal läks ameerika eestlastel samuti hääl üles ja tegin ka nende hääldust ise järgi, vähemalt kodus Palametsa õpikut ette lugedes. Eile kuulasin ka mõnda Joel Steinfeldti laulu. Tema plaadi esimesel laulul ei olnud hääl kõige kõrgemal rea lõpus, vaid selle keskel. Mõtlesin, et kõrgema häälega koht tundub nagu tähtsam. Kui hääl on kõige kõrgemal rea keskel, siis see võiks sümboliseerida mäetippu jõudmist ja sellest teiselt poolt uuesti alla laskumist, keskpäeva, mil päike on kõige kõrgemal, või keskea tähtsust. Steinfeldtil küll on palju lapsepõlve kiitvaid laulusõnu, Pürenee poolsaarel ei ole keskpäev kõige intensiivsema töö, vaid siesta aeg, samuti võib Eestis tööpäeva keskel olla söömisvaheaeg. Kõigis Steinfeldti lauludes siiski hääl kõige kõrgem rea keskel ei olnud, see võis olla ka tagapool tipus. Aga sain vist aru kantrimuusika võttest, miks hääl vahepeal jõnksatab, et laulureast kuskil kohas ainult üks noot on väga kõrgel.
Kuulasin juutuubist ka ühte ansambli Kukerpillid laulu. Taustaks oli pandud pilt ansambli liikmetest lõbusate nägudega, aga see laul oli kurb. Noote oli venitatud nii, et see tegi meloodia kurvaks. Laulusõnades oli lapsepõlv rõõmsam aeg ja sellele järgnes hiljem kurvem aeg, aga viis oli kogu aeg kurb. Kui sellest Copilotile kirjutasin, küsis ta mult, kas ma tean ka mõnda laulu, kus viis laulmise jooksul muutub. Mul tulid mõned sellised meelde küll. Ühes Justamendi laulus lauldakse ridu noorusaegsest rokibändist rokkstiilis ja ülejäänud ridu hiljem kantri poole pöördumisest kantristiilis. Või fosforiidisõja aegses eesti lauljate ühislaulus laulab iga laulja oma osa talle juba varasematest esinemistest iseloomulikus stiilis, mis võiks sümboliseerida seda, et laulusõnade järgi üksteist aitavad Eesti maakonnad on samuti geograafiliselt erinevad.
0 vastukaja:
Postita kommentaar