neljapäev, september 20, 2018

Peo lõpetamine

Vaatasin ühte ajalehte. Kui olin jõudnud tagumiste lehekülgedeni, siis sosistasin Kristerile, et ma arvan ta postkasti parooli loogika põhjal ära. Ma ei ole seal midagi kurja teinud ja iga kord mul ei tule tema parool kohe meelde. Ta võib selle ära muuta, et oleks raskem ära arvata. Keerasin ajalehe lehekülgi uuesti alguse suunas. Kui olin jõudnud keskpaika, siis ütlesin, et siit tulevad juba tuttavad leheküljed.

*
Lõppes üks pidu ja hakati majast lahkuma. Ma olin siiani ühe mehe jutust selgelt aru saanud, aga nüüd ta ütles vist midagi minu kohta solvavat. Ütlesin, et nüüd ma ei saanud enam tema hääldusest aru. Ta rääkis veel, aga ma ütlesin, et ei saa ikka hääldusest aru. Korjasime asju kokku. Mäletasin, et meil oli üks nuga teepeale vedelema jäänud. Kõndisin koos ühe klassivennaga sinna. Sellist nuga me sealt ei leidnud, aga leidsime kaks muud. Läksime neid peomajja viima. Arvasin, et võib leida veel palju vedelevaid esemeid.

Proosakirjaniku luule

August Gailit. "Pühajärv. (Suine kiri Felix Ormussonile. Biograafiline följeton värssiden.)". Tartu, "Ilmamaa" 2018. Esmakordselt ilmunud "Päevalehe" erilehes "Kirjandus-kunst-teadus" 12. XII 1921, nr. 44.

Üks päev kirjutasin, et otsisin ühte raamatut, aga selgus, et see oli ära kingitud. Mõtlesin Gailiti luuleraamatut. Nüüd ostsin uue eksemplari. Ja vastavalt soovitusele isegi kaks eksemplari. Kaanel on ilus Konrad Mäe maastikupilt. Aga Gailiti kirjutatud sisu oli ühe lugemisega raskem kui sama autori proosa. Nii palju oli sisu kohta aru saada, et ka Gailiti luule nagu proosagi esindab sellist kultuuri, mida Sorokin nimetaks meeleliseks. Romaanikirjanik pole palju luulet kirjutanud, aga kui kirjutab, siis asub looma pikemat tervikut nagu romaanigi kirjutades. Kokkuvõttes on raamat siiski õhuke. Põhiliselt on kasutatud süliriime, peatükkide lõpul ka paarisriime. Kõige meeldejäävam rida on refrään: "Loloo ja Lui! Loloo ja Lui!" Raamatus on kasutatud teistsugust keelt kui sama autori proosas, siin esinevad sellised -n lõpulised käänded, mis on tuttavad Visnapuu luulest. Gailit ja Visnapuu olid ka sama kirjandusrühmituse liikmed. Sellest on juttu raamatu lõppu lisatud saatesõnas. Seal tuletatakse ka meelde, et Felix Ormusson, kellele raamat on pühendatud, ei olnud reaalne isik, vaid Tuglase ilukirjandusteose tegelane.

kolmapäev, september 19, 2018

Pärnumaa ajaleht

Lugesin "Pärnu Postimehe" septembrikuu numbreid. Pärnumaal ma ei käi sageli, aga ühel suvel olen Pärnus pikemalt suvitanud. Pärnus elab mul hulk sugulasi, kes on vahel minul külas käinud, ja meie kursusele astus Pärnust üllatavalt palju inimesi. Olen koostanud kahe pärnulase raamatu - Kerese ja Sepa. Pärnust sai alguse eestlaste järjepidev ajakirjandusajalugu ja seal kuulutati esimesena välja Eesti Vabariik. Aastal 1992 kasutusele tulnud Eesti kroonidel kujutati pärnulasi Kerest ja Koidulat.

Koidulast oli üks lugu ka nüüd loetud "Pärnu Postimehe" numbrites. Kirjutati, et Koidula kirjutas nii palju, et tal valutas käsi kuu aega. Mul on ka vahel päev läbi kirjutades valutama hakanud, aga üle ühe päeva pole järjest valutanud.

Artiklit Koidulast lugedes hakkasin paremini aru saama, miks kujutati 500-kroonisel Jakobsoni, mitte Jannsenit. Keegi tegi vist ükskord ettepaneku, et kui Jakobson on 500-kroonisel, siis võiks Jannsen olla 1000-kroonisel. Aga kui oleks olnud nii Koidula kui ka tema isa pildiga rahatäht, siis oleks võidud küsida, miks on ühest perest kaks inimest. Ja kui oleks olnud Koidula asemel Jannsen, siis oleks kindlasti keegi öelnud, et miks ühtegi naist ei ole. Tegelikult on minu huvides, et on esindatud maletaja Keres ja luuletaja Koidula, mitte kaks ajalehe peatoimetajat. Jannsenit on austatud, sest temalt on Eesti hümni sõnad. Kui ta oleks nii hümni sõnade autor kui ka rahatähel olnud, oleks olnud vähem võimude lahusust. Aga kõik need variandid oleksid olnud sümbolitena paremad kui praegused eurod.

Ühte artiklit lugedes leidsin uue tähenduse sõnale 'paadialune'. Pärnus tahetakse panna parki pinkide varjualusteks kummuli paadid. Mõtlesin, et paadialused on olnud vaesed ja paadis sees sõitvat paadipõgenikud samuti.

Ajalehe sarnasus varem Tartus ja nüüd Tallinnas ilmuva suure "Postimehega" on, et tuuakse meeldetuletusi oma vanematest aastakäikudest, mille hulka loetakse nii 19. sajandil ilmunud Jannseni leht kui ka Nõukogude aegne "Pärnu Kommunist". Praegune leht ilmub rohkem kui pooltel nädalapäevadel, samal ajal kui Elva ajaleht ilmus vaid kord nädalas. "Pärnu Postimehe" mõni number on üsna paks, aga kõik pole täpselt ühe paksud. Päisekujundus on 19. sajandi päise töötlus.

Varem olin tänapäeva "Pärnu Postimeest" lugenud ainult arvutist ja mitte palju kordi. 19. sajandi lehte olin lugenud ka paberilt.

Esimene seminar

Olin astumas doktoriõppesse. Mõtlesin, et vast lubatakse kirjutada doktoritöö magistritööga samal teemal, kui ma kirjutan teisest perioodist. See on nii tähtis teema, et sellega tuleb korduvalt tegeleda. Ma polnud ennast veel doktorandiks vormistanud, aga läksin seminari kohale. Istusime väiksesse ruumi ringiratast. Esimesena võttis sõna Krister. Üks teine doktorant segas vahele, et Krister pole see, kes peab esimesena rääkima. Kolmas vastas, et Krister peab saama alati esimesena rääkida, ta tunneb ennast siis tähtsamana.

teisipäev, september 18, 2018

Plaanide elluviimine

See raamat, mida ma järgmiseks lugeda tahan, on jäljetult kadunud. Ei ole veel küsinud, kas keegi teine selle asukohta teab. Ei ole kelleltki küsida, sest inimesed on ka jäljetult kadunud.

/TÄIENDUS. Inimesed ilmusid lõpuks välja ning ütlesid, et kinkisid selle raamatu ära./

esmaspäev, september 17, 2018

Pätsi eluloo järg

Ago Pajur. „Konstantin Päts. Poliitiline biograafia. II osa: riigimees (1917–1956)“. Rahvusarhiiv, Tartu 2018. Loetud leheküljeni 451, kokku 878 lehekülge.

J. Kivimäe rääkis ülikoolis peetud ajalooloengutes mõttest, et ajalugu on nagu tort, mida saab süia viilude kaupa või kihtide kaupa – perioodide kaupa või maade kaupa. Võibolla on ajalool siiski mõõtmeid rohkem, nüüd loetud raamat järgib põhimõtet kirjutada isikute kaupa. Kuigi palju on juttu ka selle isiku poliitilisest taustast. Raamatust kirjutama hakates saab samuti valida, kas iseloomustada peategelast või autorit.

Alustaks peategelasest. Vanu ajalehti ja ajaleheartiklitest koostatud raamatuid lugedes võib tähele panna, et erinevad autorid kirjutavad erinevas stiilis. Pätsi artiklid jätavad rahulikuma inimese mulje kui Tõnissoni, Grenzsteini või Jakobsoni omad. Päts on oma artiklites ja kõnedes toonud küll välja palju väärnähtusi, kuid ta ei ole seejuures jätnud väga ärritunud muljet. Päts on ise öelnud, et ta on külm inimene. Kuid Pajuri raamatust saab Pätsi kohta mitmekülgsema pildi. Pajur on iseloomustanud nii raamatus Pätsi kui ka ülikooliloengutes Pitkat suurte solvujatena. Mujal Tõnissoni kohta kasutatud iseloomustused ütlevad, et ta ärritus kergesti ja ka leppis kiiresti. Pajur toob Pätsi puhul välja võimalikke pikaajalisi solvumisi. Tõnissoni elus on toodud välja ka pikaajalisi kriise, aga need võisid olla tingitud isiklikust süütundest või mittepoliitilistest põhjustest.

Tegelikult ütleb Pajur, et Pätsi ja Tõnissoni on vastandatud liiga palju. Mulle tundub, et see saab alguse ajakirjandusajaloost. 20. sajandi alguses oli olemas vaid kaks eestikeelset päevalehte, millest ühte toimetas Tõnisson ja teist Päts. Tõnisson kirjutas seejuures oma lehes Pätsist sagedamini. On isegi kaheldud, kas Päts oligi ajakirjanik. On näidatud, et Päts kirjutas ajalehes vaid varasemal eluperioodil, Eesti omariikluse ajal eelistas ta kirjutamisele kõnede pidamist. Kuid Pajur lisab, et ka Riigikogu liikmena ei võtnud Päts nii sageli sõna kui mõni teine saadik.

Pätsi tugevate külgedena toob Pajur välja, et ta oli kompromisside ja kombinatsioonide meister. Päts olnud võimutipus rohkem aega kui ükski teine tolleaegne riigivanem. Kui vahepeal oli natuke pikem aeg, kui Päts võimutipus ei olnud, peab Pajur seda juba pikaks ajavahemikuks, kuigi võiks küsida, miks peaks keegi sinna üldse mitu korda elus jõudma. Kui Pätsi tähtsustada selle järgi, et ta oli teistest kauem võimul, siis võiks lisada, et kauem võimul olla võib autoritaarsem valitseja.

Iseloomustaks ka raamatu autorit. Pajur oli ülikoolis üks kolmest minu kursusetööde juhendajast. Pajur oli neist kolmest töö lehekülgede arvu suhtes kõige ükskõiksem. Algul ei öelnud ta töö mahunõuete kohta midagi. Küsimise peale ütles ta, et ma kirjutaks nii pika töö kui tuleb. Teise küsimise peale ütles ta, et töö pikkus peab olema alla 100 ja üle 10 lehekülje. Kirjutasin talle seepeale bakalaureuseõppe kõige pikema kirjatöö, mis oli lõputööst pikem. Teised juhendajad rääkisid töö mahunõuetest peaaegu ühe lehekülje täpsusega. Pajur on kirjutanud ka ise raamatu, mis peaks olema riigivanemate sarja kõige paksem, kuigi seda annaks seletada ka teema tähtsusega. Aga „Eesti ajaloo“ toimetamisest ma mäletan, et kirjastus võib ka tähtsa teema puhul olla selle vastu, et raamat oleks nii paks kui käsikiri. See ei käinud küll Pajuri kirjutatud „Eesti ajaloo“ peatükkide kohta.

Seminaritöö juhendajana jättis Pajur emotsionaalse mulje. Seminaritöö servadele lisatud märkustele lisas ta kolm hüiumärki, öeldes ise pärast, et need on väiksed asjad. Vanemaks saades on tema emotsionaalsus võibolla vähenenud, sest uues raamatus ta hüiumärke ei kasuta. Aga Pajuri teine köide jätab siiski emotsionaalsema mulje kui Karjahärma esimene.

Mulle on meeldinud lugeda peaaegu kõiki ajalooraamatuid, aga Pajurit ma mäletan toimetatud „Eesti ajaloo“ autoritest keelelises mõttes keskmisest parema kirjutajana. Kõik tema väited ei tundu sisuliselt veenvad, aga võib ka olla, et ma ise milleski eksin.

Lugemuse kontroll

Üks mees ütles, et ta kontrollib, kui palju me lugenud oleme, ta nimetab oma kümme lemmikraamatut. Esimesena nimetas ta autorit Lotman. Vastasin, et teda ma olen lugenud umbes üks lehekülg, tervet raamatut ei ole. Järgmisena nimetas mees kaks raamatut, mida ma polnud üldse lugenud. Neljandana nimetas ta Lumivalgekese muinasjuttu. Selle kohta vastasin, et see muinasjutt on mulle tuttav, aga ma pole kindel, kas ma olen seda lugenud või on mulle sellest räägitud. Viiendana nimetas mees jälle sellist raamatut, mida ma polnud lugenud. Ütlesin vabanduseks, et tema loeb kiiresti, aga mina aeglaselt. Kuna ma olin nii vähe lugenud, ei hakanud mees lubatud arvu raamatuid nimetama, vaid asus andma muid soovitusi. Ta ütles, et ma ei võtaks nii paljudel teemadel sõna. Vaidlesin vastu, et minu arvates peab kogu aeg kirjutama. Mehe järgmine soovitus oli, et kui keegi lisas minu blogis avaldatud malepartiile kommentaari, siis ma poleks pidanud sellele kommentaarile vastama, minu vastusest olevat olnud näha, et ma vihkan kommenteerijat. Vaidlesin vastu, et ma suhtun kõigisse hästi, kuigi võib jääda teistsugune mulje. Minu arvates oli vajalik pidev dialoog. Kui jutuajamine sai läbi, läksin koju. Kodus oli remont. Remondimehed olid tänaseks lahkunud, aga polnud vannituba korda teinud, seal oli remont pooleli. Mõtlesin, et õnneks on meil kaks vannituba, loodetavasti pole teine vannituba samasuguses seisukorras. Aga tavalise vannitoa uksel rippusid lahtised elektrijuhtmed, mida puudutades võis võibolla surma saada. Kartsin, et öösel unisena läheb mul see meelest, tulen voodist vannituppa ja puudutan neid juhtmeid. Meie esikusse tulid võõrad, kes tahtsid, et me nende ajalehte telliksime. Vastasin, et ei telli. Ma tahaksin seda lugeda, aga mul pole selle jaoks aega, sest meil on tuhandeid raamatuid.

pühapäev, september 16, 2018

Tiibadel kaugemale

Üks maletaja ütles ükskord, et kellel närvid ei pea vastu, see ei saa malet mängida. Minu meelest saab nõrgad närvid ka enda kasuks pöörata, kui teha kaotusehirmu tõttu rohkem trenni ja pikas mängus enne käigu sooritamist rohkem ähvardusi kontrollida. Psühholoogia raamat ütleb, et eksamihirmu tõttu teeb suurem osa inimesi eksami halvemini, aga osad paremini. Ma arvan, et see ei pruugi sama inimese igal vastamisel ühes ja samas suunas mõjuda. Ülikoolis tuli närveerimine minu hinnetele vast neljal esimesel aastal kasuks ja viiendal kahjuks. Ma poleks võibolla üldse maletrenni läinud, kui poleks kaotusehirmus maleõpikut lugema hakanud. Nõrgad närvid võivad muuta inimese nii alkohoolikuks kui ka karsklaseks.

*
L-V-R-K-V-R-O-O
1. f4 g6 2. Rb3 f5 3. Od4 Od4 4. Rd4 c5 5. Rf3 Od5 6. Re3 b6 7. Rd5 Ld5 8. g3 Lg8 9. b3 Rd6 10. Re5 0-0-0 11. a4 a5 12. b4 cb 13. Ld4 Kc7 14. Od5 e6 15. Ob3 Vb8 16. c3 Kd8 17. cb (sai Ld6) Ke7 18. ba ba 19. La7 Vb7 20. La5 Veb8 21. Lc3 Re4 22. Le3 d6 23. Rc6+ Kd7 24. Rb8+ Vb8 25. Oe6+ Le6 26. Vb8 La2 27. La7+ Ke6 28. Ve8+ Kf6 29. Vf8+ Ke6 30. Lf7++ Valge mõtles 12 minutit ja must 11 minutit.

Lühidalt teemadest

Eile nägin unes, et vaatasin joonisfilmi. Kui ärkasin, oli filmi sisu veel meeles, aga kui tahtsin kirjutama hakata, siis detailid enam ei meenunud. Need võisid ununeda päev varem kirjutatud teksti ülelugemise ajal. Tundus veel, et unenäos nähtud film võis olla mingi päev varem loetud asja teemadel.

Tänaseid unenägusid mäletan paremini, aga ei taha neid detailselt kirjeldada. Ühes unenäos tuli lapsehoidmisel palju ohtusid kõrvaldada ja teises sain teada, et ühel inimesel on aids.

laupäev, september 15, 2018

Pikk turniir tulekul

Registreerusin pika mõtlemisajaga Uusi mälestusturniirile. Nüüd peaks valmistuma hakkama. Andmed turniiri kohta on aadressil http://www.maleliit.ee/kalender/index.php?a=1-336 . Eraldi toimub ka noorteturniir, millest kirjutatakse aadressil http://www.maleliit.ee/kalender/index.php?a=1-337 .

reede, september 14, 2018

Rahvahääletuse aastapäev

Ajaloolistides tähistati Euroopa Liitu astumise rahvahääletuse 15. aastapäeva. Kirjutasin enda asutatud listis vastuseks:

Nimetatud rahvahääletuse kohta olen avaldanud raamatu "Viimsed päevad". See koosneb 21 peatükist, mis räägivad 21 viimasest päevast rahvahääletuseni, sealhulgas rahvahääletuspäevast endast. Kirjutasin käsikirja nende kolme nädala ajal. Kuna olin Euroopa Liitu astumise vastu, oli viimane päev minu jaoks nii raske, et sellest kirjutasin lõikhaaval mitu kuud. Hiljem on tuttavad lugejad öelnud, et kõige halvem on raamatu esimene lehekülg, lõpu poole läheb järjest paremaks.

Raamatule on kirjutanud saatesõna kirjanik Piret Bristol, kes nimetab raamatut dokumentaalromaaniks. Üks võrguarvustaja, kellele raamat meeldis vähem, pakub, et ehk on hoopis paroodia. Minu kommentaar on, et raamat on kirjutatud tõestisündinud asjade põhjal, aga kõverpeeglis, see on ilukirjandus. Seal on esitatud nende päevade dialooge ja kirjades öeldud lauseid, aga mitte õiges sõnastuses. Osa juttu on nendel päevadel nähtud unenäod, aga pole kätte näidatud, mis on unenägu ja mis ärkvelolek. Kui blogis ja raamatus "Ajalugu unenägudes" pole unenägudele ärkveloleku fantaasiat lisatud, siis raamatus "Viimsed päevad" on unenägusid töödeldud. Käsikirjas kasutasin reaalsete inimeste nimesid, aga trükki läinud variandis on need asendatud enamasti varjunimedega. Nende päevade õiges sõnastuses kirjavahetust pole mul enam alles, sest postkastid ja arvutid on vahepeal õhku lennanud. Osa kirju võib olla säilinud mujal. Raamatu kirjutamiseks inspireeris mind kõige rohkem Mait Rauna dokumentaalromaan "Wake up", kus on juttu Laulva revolutsiooni sündmustest. Mait Raun on ka minu raamatu kirjastaja. Endale on see tundunud minu viiest ilukirjanduslikust raamatust kõige halvem, aga lugejad ütlevad, et minu kaks proosaraamatut on paremad kui kolm trükis ilmunud luulekogu. Tuttavatele lugejatele on see raamat rohkem meeldinud kui võõrastele, aga toetust maksis ka Tartu Kultuurkapital.

Nüüd veel muid mälestusi rahvahääletuse kohta. Rahvahääletusel oli Euroopa Liitu astumise poolt hääli kaks korda rohkem kui vastu, aga see saavutati alles viimaste kuude kampaaniaga. Varem toimus proovihääletusi, kus vastased olid ülekaalus. Ka ühe üle-eestilise avaliku arvamuse uuringu järgi olid vahepeal Liitu astumise vastased ülekaalus. Rahvahääletuse tulemust mõjutas Euroopa Liitu astumise suunas just see, et natuke enne rahvahääletuse toimumist võttis Keskerakond vastu otsuse, et on Euroopa Liitu astumise vastu, mispeale Keskerakonna vastased hääletasid poolt. Hääletuse päeval olid venelased Liitu astumise vastu rohkem kui eestlased, aga sellele eelnenud aastate küsitlustes oli eestlaste hulgas vastaseid rohkem, sest nähti sarnasust Euroopa Liidu ja Nõukogude Liidu vahel.

Rahvahääletus ei olnud liitumislepingu ratifitseerimine, seda tegi Riigikogu. Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks alles 1. mail. Algul mõtlesin, et võiks kirjutada oma raamatu selle päevani välja, aga siis vaatasin, et teema ammendub rutem.

Alamkataloogid

Elasime nüüd kahes kõrvuti asuvas korteris. Mina elasin üksi ühes korteris ja ülejäänud pere selle kõrvalkorteris. Mõtlesin, et kui ma ka kõrvalkorterisse kolin, siis tahan magada praegusele korterile kõige lähema seina ääres, et asukohamuutus oleks võimalikult väike. Aga ma ei teadnud, kas seda tuba pole juba kellelegi antud.

*
Pidin ühele naisele ütlema, kus minu failid arvutis asuvad. Loetlesin alamkatalooge, mille kaudu failideni saab minna. Ma polnud päris kindel, kas ma ütlesin kataloogide järjekorra õigesti. Ütlesin, et on kaks võimalust, kas avada iga tekst eraldi failist või selline fail, kus on kõik tekstid kokku liidetud. Naine ütles, et teda huvitavad rohkem kõik failid koos. Olin varem töötanud laua taga üksi, aga nüüd istus üks mees minu kõrvaltoolil. Ma ei teadnud, kas ma saan niimoodi postkasti avada, kui ta näeb, mis on mu postkasti parool.