teisipäev, august 23, 2016

Stiilid vahelduvad

Üks minu raamat on selgus
ja teine on segasus.
Oleneb, millise raja
on valinud Pegasus.

Selge mõte jääb meelde
ja segane ununeb.
Nii lugejal autori abiga
mäluauk kujuneb.

Olukord läänerindel

Sallijad on vihased ja mind ei salligi.
Neegritele teevad nemad samas kalligi.

Inglismaal on murenema hakand Euroliit.
Kas siis sobib saada enam selles keeles viit?

esmaspäev, august 22, 2016

Vihikud ja vannituba

Üks poiss nimetas teemat, millel ta tahab lugeda. Otsisin välja kolm oma vana vihikut ja ühe vana õpilaspäeviku, milles oli sel teemal kirjutatud, et talle anda. See oli esimene kord, kui ma kamba vihikut kellelegi lugeda andsin.

*
Küsisin, kas keegi on kunagi minu vihikuid lugenud. Ema vastas, et tema ja isa täna lugesid, võibolla mulle selline stiil sobib. Hüüdsin, et kui neid loeti, siis ma ei saa enam kunagi kirjutada. Viimasel täis kirjutatud leheküljel olin pealegi nimetanud Oudekkit.

*
Vannitoa seina sees oli auk. Varem oli auk olnud ühes seinas, nüüd teises. Remondi tõttu oli auk rohkem avatud kui varem. Tõnu küsis, kas keegi kunagi Saksamaalt seda vannituba vaatab. Vastasin, et selle augu kaudu vaadatakse. Tõnu küsis, et aga kas vaatab ainult üks inimene. Vastasin, et võibolla edastatakse peeglite abil pilti teistele ka. Tegelikult võibolla see auk ei avanenud Saksamaale, vaid naaberkorterisse. Ma polnud ainult sellepärast selle kaudu naabreid näinud, et naabrid käisid vannitoas teisel kellaajal.

pühapäev, august 21, 2016

Varjatud rääkimisoskus

Tahtsin sõita Paidesse, aga soovitud kellaajal ei läinud ühtegi bussi. Mõtlesin, et võibolla peaks siis sõitma kõigepealt Tapale ja seal vaatama, kuidas Paidesse edasi saada. Aga Tapa oli väike linn, Tapa ja Paide vahel ei pruukinud enam täna bussi olla, neid oli ilmselt veel vähem kui Tartu ja Paide vahel.

*
Ütlesin Egele: "Kas ..." Jätsin lause pooleli ja ütlesin: "Ah!" Ma oskasin pikalt rääkida, aga mul oli võibolla parem teha, nagu ei oskaks, sest teised arvasid, et ei oska, võisin nende muljet kinnitada. Mul oli kombeks kõndida koju koos Oudekkiga. Temaga ajasin tee peal juttu. Lõpuks jõudsime kiviseinalisele õuele, kus oli Oudekki koduuks. Ta küsis, kas ma tuppa ka tulen. Vastasin, et ei tule. Ta elas vanematega koos. Varem olid naised tundunud mulle erilised inimesed, aga nüüd tundusid tavalised inimesed. Kirjutasin juhtunu üles. Nimetasin ühe tableti nime. Henn viskas selle tableti õhku. Vaatasin üle, mida ma olin kirjutanud. Pilt oli segasem kui ootasin. Vist ei tulnud lugeda pingiridasid vasakult lõpuni paremale, vaid vahekäiguni ja alles viimase reani jõudmise järel teiselt poolt vahekäiku. Siis tuli mulle meelde, et pilt on segane tableti õhku viskamise tõttu. Kõigepealt tuli see maapinnale tagasi panna. Herilane nõelas õhku. Tal tuli nõel keha küljest lahti ja elas ussikesena edasi. Klaus puudutas seda nõela. Ütlesin, et ta nüüd oma silma ei puudutaks. Ta pani ikkagi sõrme vastu silma, aga halbu tagajärgi ei paistnud olevat.

laupäev, august 20, 2016

Katse etturit säilitada

V-R-K-L-O-O-V-R
1. e4 d5 2. ed Ld5 3. Rc3 La5 4. d4 c6 5. Oc4 Rg6 6. Rg3 Rd7 7. Rce4 Lc7 8. Od2 Rb6 9. Ob3 e6 10. Le2 0-0-0 11. 0-0 f5 12. Rg5 Vd4 13. Re6 +-

Lühike sedel

Olime hotellitoas ja magasime hommikul kaua. Me ei saanud koridori peale vannituppa minna, sest kogu aeg tuli mingi takistus ette. Need seisnesid selles, et uksest käis inimesi. Vaatasime sedelkataloogi. Ühe õppejõu kohta oli sinna lisaks nimele kirjutatud ainult üks sõna. Mulle meenus, et ühed inimesed olid sellest juba varem rääkinud. Nad olid terve kataloogi läbi lugenud ja öelnud, et see sedel on kõige lühem. Üks riik palus teist, et ärme teeme tuumasõda, me elame jõukuse ajastul.

reede, august 19, 2016

Uus mängija platsil

Aknalaual mängiti jalgpalli. Ühel poolel oli kaks mängijat, teisel pool üks. Mina vaatasin pealt. Kaheliikmelises võistkonna oli Ivo ja tema vastaseks üks tüdruk. Ivo lõi palli üle aknalaua ääre. Ütlesin, et ma võin selle mängu tagasi visata. Viskasin madala liigutusega, nii et tüdruk saaks kohe Ivo väravat ründama joosta. Ivo tegi pahast häält. Ütlesin, et tavaliselt visatakse pall mängu üle pea. Ivo vastas, et seda jah. Ütlesin, et ma võin uuesti visata. Ühte võistkonda kuulus karu, aga see võistkond oli 0:10 taga. Varem oli karu alati paremini mänginud. Siis tuli platsile üks mängija juurde. See oli superkaru, ta lõi kohe jõulise liigutusega värava. Publik pistis juubeldama rohkem kui ühegi varasema värava puhul. Kuigi see meeskond oli veel 9 punktiga taga, täitus televiisoriekraan rasvase kirjaga lausetest: "Numa wins Russia 1:10!" Varem platsil olnud karu oli ainult teeselnud, et on superkaru.

Spordilaagrid 1990. aastatel

Kirjutasin ajaloo arutelu listi:

Olen käinud aastatel 1990 ja 1994 Tartu Laste ja Noorte Spordikooli spordilaagrites Haanjamaal Plaani külas Mäe-Kääraku talus. Esimene kord olid seal korraga maletajad ja võrkpallurid, teisel korral lisaks vehklejad. Korraldati võistlusi males, jalgpallis, võrkpallis, lauatennises, jooksmises tasasel maal ja mäest üles, teatevõistlusi ja võisteldi ka telgi korra osas. Lisaks mängiti kaarte, sulgpalli, õpiti karkudel kõndimist, tehti köögitööd, peeti isetegevuskonkurssi, korraldati filmiõhtuid, käidi ujumas ja ekskursioonil Suurele Munamäele. Nende kahe aasta vahepeal laagrit ei olnud, sest kaev olevat sõnnikut täis olnud, aga laagri jaoks oli raha eraldatud ja see maksti trenniskäijatele välja osalt vist sularahas ja osalt Tartu Teenindusmaja söögitalongidena. Varem ma trennis ei käinud ja hiljem olin liiga vana.

neljapäev, august 18, 2016

Gruusia klass

Näitasin, kus võiksid umbes olla asunud ühe talu piirid. Tõmbasin nad sinna, kus tundus kõige loomulikum. Mult küsiti, kas ma arvan, et Nõukogude ajal olid nii suured talud. Olin kuulnud, mis nende suurus hektarites oli, aga arvasin, et üks hektar on suurem. Olin ümbritsenud piiriga liiga palju hektareid. Aga talu mõjuala vist oligi suurem kui talu ise. Kuigi Nõukogude ajal ei tohtinud kuskilt natukegi oma majast kaugemalt heina teha. Olime koolis. Õpilased hakkasid inglise keele eksami jaoks kordama. Erik küsis, mis on Inglismaa pealinn. Vastasin, et London. See oli vale vastus, pealinn oli üks väiksem. Ütlesin, et lähenev eksam on lõpueksam, see tuleb kõigi klasside osa peale. Õpetaja hakkas nutma ja ütles, et kui nii räägitakse, siis ta teebki raskema eksami. Ta andis mulle tagasi kontrolltöö. Mina pidin ütlema, mis on selle hinne, et õpetaja saaks selle klassipäevikusse kanda. Ütlesin, et hinne on 3+. Aga see oli keerulise käekirjaga kirjutatud. Ütlesin, et võibolla ka 2+. Õpetaja oli esimesena pakutud variandi juba sisse kandnud, aga nüüd parandas teisena pakutu vastu. Kolmest madalam hinne tähendas, et lõpueksamile ma ei pääsenud. Mul oli käitumine ka 2. Mõtlesin, et kodus ütlen, et Stalin pani mulle käitumishindeks kahe. Stalin polnud mingi hindaja, sest ise oli ta veel halvema käitumisega. Filmi võtted olid toimunud selles Gruusia koolis, sest selles klassis õppis palju tulevasi kuulsaid revolutsionääre, nagu Krister ja Stalin. Meie klassis Eestis oli ka palju tulevasi kuulsusi. Igas klassis vast mitte. Õpilased olid pidanud üksteisele ise erinevates ainetes hindeid panema. Ma ei teadnud, mis minu juures kaasõpilastele ei meeldinud, aga üldiselt ei teadnud õpilased üksteisest midagi ja panid kõik hinded peamiselt välimuse järgi. Ma sain võibolla halbu hindeid sellepärast, et rääkisin vähe.

kolmapäev, august 17, 2016

Eksmatrikuleerimine

Pisikesed olendid pandi toitelahusesse, et nad seda sööma hakkaksid. Toomas ütles, et tavaliselt hakkavad enne sööma need, kes ei ole lahusega kokkupuutes. Ka täna hakkas enne mullitama lahuse kaugem ots. See tähendas söömise algust ja mullitamine levis üle kogu lahuse. Kui mullitamine hakkas vaibuma, ütles Toomas, et tema arvas, et saak tuleb suurem. Tegelikult ei tähendanud mullitamise algamine seda, et see peakski kestma jääma.

*
Läksin majja, kus asus ajaloo õppehoone. Vastu tuli üks naine, keda mina ei tundnud, aga kes tundis mind ära ja ütles, et ma olen eksmatrikuleeritud. Lahkusin hoonest. Mul oli magistriõppes olnud kõik peale magistritöö tehtud. Viimased kümme aastat ma polnud sellesse eriti täiendusi teinud. Olin kirjutanud igale poole alla "teadusmagister", sest arvasin, et olen tulevane teadusmagister. Nüüd, kus ma olin eksmatrikuleeritud, võidi mind hakata süüdistama, et olen andmeid võltsinud. Läksin põõsa juurde, millelt Pille tikreid korjas. Sinna tuli ka üks võõras tüdruk. Ütlesin, et võibolla mind ei eksmatrikuleeritud sellepärast, et ma olen õppeaja ületanud, vaid sellepärast, et ma saatsin listi kirja. Pille vastas, et loomulikult sellepärast, igat õppeaja ületajat ei eksmatrikuleerita. Oli tühistatud ka minu "Ajaloolise Ajakirja" tellimus, et mind ajaloolaste hulgast kõrvaldada. Mõtlesin, et ongi hea, ajakirja saab poest ka osta, aga kui olin selle tellija, jäid pooled numbrid kohale tulemata.

*
Just mina olin see, kes ennast ajaloo alal täiendas. Käisin selle jaoks raamatukogus lugemas. Ma ei uurinud küll kindlat teemat, vaid kõiki teemasid. Olin kaks korda postkontori kaudu endale ka välismaa ajalooajakirja numbri koju tellinud, aga need olid jäänud kohale saabumata. Mõtlesin, kas peaks minema postkontorisse asja uurima. Ajakirja polnud tulnud nähtavasti sellepärast, et ma olin Eestis ainus tellija ja ühele inimesele saatmine oleks olnud liiga kulukas. Seda saadeti ka raamatukogule, aga mitte tellituna, vaid annetusena. Mind oli magistriõppest eksmatrikuleeritud. Mõtlesin rääkida, et ma mõtlesin vahel magistritöö lõpetamisele ainult viisakusest õppejõudude vastu, ega minul magistrikraadi vaja ei ole. Ma oleksin võinud tööle iga hetk punkti panna, sest lehekülgede arv oli täis. Mõtlesin, et lähen ajaloo osakonna juhataja juurde ja karjun, et mis mõttes ma eksmatrikuleeritud olen, mul on punktid koos. Karjumine oleks olnud vastuolus sellega, et esimesel hetkel jäin rahulikuks. Teisi olin näinud eksmatrikuleerimisteateid rahulikult vastu võtmas ja nad olidki rahulikuks jäänud. Läksin tikripõõsa juurde tagasi. Pille ütles, et ta läheb minu küsimuses ülikooli õiendama, sest psühhiaatrist lapsevanemaks ei piisa, on vaja ka ülikooli õppejõudusid.