pühapäev, aprill 30, 2017

Pühapäev

Vanasti kui käisin koolis,
oli suvi pühapäev;
nüüd ma töötan ainult kodus,
lühemat ent puhkust näen.

Vaba aja vabaduses
ootamatuid asju teen.
Olen homsel riigipühal
sünnipäeva õnneseen.

Sõna ja ristsõna

Krister võttis minuga ühendust ja küsis ühe sõna tähendust. Vastasin sellele ja lisasin, et ma pole teiste käest sõnade tähendusi küsinud, vaid olen vaadanud sõnaraamatust. Kristerile oli võibolla tähtsam inimestega ühenduse võtmine.

*
Lahendasin ühe ristsõna ära. Kui mul oli juba valmis, püüdis üks teine inimene sama ristsõna lahendada. Ütlesin talle mõned asjad ette, aga mitte kõike. Toas oli üks väärtuslik ese. Aga kui korraks tuli kustu pandi, oli see läinud. Läksin väiksesse kööki. Uks ei sulgunud, sest link ei ulatunud auku. Isa hakkas ust parandama. Ta küsis, kas ma tegin arvuti taga ühte või teist asja. Vastasin, et mitte kumbagi. Isa sai pahaseks ja pakkus, et kui ma tööd ei teinud, siis ma tegelesin oma satanismiga. Vastasin, et ma tegin siiski tööd.

*
Olin kirjastuses. Seal oli arvuti, millele olin oma nime andnud. Ma ei viinud seda arvutit siiski koju. Tuli üks mees, kes tahtis arvutisse suurt ketast panna ja sellele ruumi tegemiseks asju eest kustutada.

laupäev, aprill 29, 2017

Välismaalaste vildikad

Hakkasin sisenema ühte arvutikeskkonda. Selleks tuli vastata küsimustikule. Ma ei hakanud esialgu vastama, sest vastused olid juba eelmistest kordadest kirjas. Aga küsimusi võis olla vahepeal muudetud. Vaatasime seda asja vennaga kahekesi. Olin ülikoolis. Loengukuulajad olid kirjutanud paberile oma nimed. Ühest nimest tundus, et see on tuttava oma, kuigi käekiri polnud selgelt loetav. Siis sain aru, et tegemist ei ole siiski tuttavaga, sest tuttav on eestlane, aga see inimene välismaalane. Nimi oli siiski natuke teine kui alguses tundus. Panin asju kokku. Karpidesse tuli panna vildikad ja pastellid. Muidu poleks see nii tähtis olnud, milline millisesse karpi saab, aga osad olid välismaalaste omad, need ei tohtinud enda omadega segamini minna. Praegu oli keskkooli lõpueksamiteks valmistumise periood. Tahtsin hästi kõvasti õppida. Aga ütlesin, et ükskõik kui palju ma õpin, kirjandi ja inglise keele saan ikkagi kahe.

reede, aprill 28, 2017

Materjali tagasivõtmine

Peebo 6,5 p.
Raidväli 5,5
A. Pedmanson, Liiva 4,5
H. Pedmanson, Runnel, Hinrikus 4

16 osavõtjat, 7 vooru, 15 minutit

Runnel-Raidväli
1. e4 d6 2. d4 g6 3. Rc3 Og7 4. f4 Rf6 5. Oe2 0-0 6. Rf3 Og4 7. h3 Od7 8. Oe3 Rh5  9. Kf2 Rc6 10. g4 Rf6 11. e5 Re8 12. Ld2 f6 13. d5 fe 14. dc Oc6 15. fe Oe5 16. Oh6 Vf7 17. Oc4 e6 18. Oe6 Lh4+ 19. Kf1 Of3 20. Of7+ Kf7 21. Lf2 Lf2+ 22. Kf2 Oh1 23. Vh1 jne. musta võiduga.

neljapäev, aprill 27, 2017

Käigu nõudmatajätmine

Istusime ümber malelaua. Rääkisin, et reeglid näevad ette mingi juhtumi, kui puudutatud nupuga ei pea käima. Vist siis, kui puudutada nuppu vastase käigu ajal. Siis vist käigu nõudmise asemel vähendatakse mõtlemisaega.

kolmapäev, aprill 26, 2017

Rääkimised

Läksime seminariruumi. Valiti endale sobiva kujuga istmeid. Varsti öeldi, et ma hakkaks loenguga pihta. Mul polnud loeng ette valmistatud, aga hakkasin rääkima Mussolinist. Rääkisin, et Tuneesia kuulus ühele Euroopa riigile ja Liibüa teisele. Mulle esitati vahepeal küsimusi, mille mõjul ma muutsin jutu suunda.

*
Lugesin Helinale oma kirja ette. Helina ütles, et ma võin rääkida, aga tema kõiki neid asju ei tea. Me ei vahetanud enam kirju nii sageli kui varem. Helina küsis, kas T. Kallas on kirjanik. Ta ei paistnud enam eriti ilukirjandust lugevat. Varem oli ta teadnud, kes Kallas on ja olin talle siis ühest Kalda raamatust kirjutanud.

*
Oli klassikokkutuleku päev. Kõndisime rivis mööda teed. Artur rääkis huvitavat juttu, seetõttu püüdsin talle lähemale saada. Kuna ilm ei olnud väga soe, siis olid täna suuremal osal inimestel riided seljas, aga rivi eesotsas kõndijad olid siiski üleni paljad. Teised paistsid seda loomulikuks pidavat. Jõudsime ühte majja ning läksime ülemisele korrusele.

teisipäev, aprill 25, 2017

Tartu rahvaküsitlus

Lugesin ajalehest, et Tartus oli toimunud mingi rahvahääletuse moodi rahvaküsitlus. Inimeste huvi selle vastu olevat olnud leige. Võibolla on asi siiski ka selles, et korraldajad ei levitanud ürituse kohta piisavalt informatsiooni, sest ma ei saanud küsitlusele vastata, kui ma selle toimumisest enne lõppemist ei teadnud.

esmaspäev, aprill 24, 2017

Kreeka luuletaja

Konstantinos Kavafis. „Luuletused“. Tallinn „Eesti Raamat 1989. Uuskreeka keelest tõlkinud Mati Sirkel. Järelsõna Asteris Kutulas. 96 lehekülge.

Hästi tuntud ilukirjandusžanr on ajalooline romaan. Kavafise luulekogu on aga ajalooline luulekogu. Ta on kirjutanud Kreeka ja muu Vahemere piirkonna ajaloost, elades ise Egiptuses Aleksandrias. Tema eluajal toimusid samuti suured ajaloolised sündmused nagu Balkani sõjad, Esimene maailmasõda, Kreeka-Türgi sõda ja Korfu konflikt, kuid nende kohta luuletusi ei ole, autori pilk on suunatud kaugemasse minevikku. Saatesõnas väidetakse, et nende kaugemate ajalooliste sündmuste kaudu olevat ta tahtnud siiski sümboliseerida oma kaasaega. Kuid kas analoogiad ei ole olemas ka siis, kui huvitabki rohkem minevik? Uku Masing olevat tegelenud kaugete aegade ja kaugete maadega just selleks, et õppida tundma midagi võimalikult erinevat.

Kavafiselt on kogus luuletusi ka tema enda elu kohta. Kuid nendeski tegeleb ta aegade võrdlemisega. Vanemasse ikka jõudes kirjutab ta luuletusi, milles vaatab tagasi oma noorusele. Tal on nooruse möödumisest kahju, luulekunstiga tegelevat ta lohutuse leidmiseks. Tänapäeval arvatakse, et noored ongi paremad luuletajad. Aga paremateks ajaloolasteks peetakse natuke vanemaid inimesi, võibolla ajalooteemaliste luuletuste kirjutamisel tuleb kõrgem vanus rohkem kasuks kui armastusluuletuste puhul.

Kuigi võrdlesin ühes lauses Kavafist Masinguga, näen ma nende erinevust selles, et Masing oli idealist, kelle jaoks lapsepõlv kui rumaluse aeg oli õudne, kuid Kavafis peab justkui omaks olümpiamängude taastamise põhimõtet, et tähtis pole võit, vaid osavõtt. Ta kirjutab, et hinnata tuleb ka väikseid edusamme. See tuletab mulle meelde eurolistis kirjutanud usukuulutaja mõtet, et kolmeaastane laps on täiuslik kolmeaastase lapsena.

Kavafis on leidnud materjali vanema Kreeka ajaloo erinevatest järkudest – nii Vana-Kreeka polüteismist, Rooma riigi võimu all oleku ajast kui ka kreekakeelse kristliku Bütsantsi pärandist. Ühes luuletuses kirjutab ta sellest, kuidas Trooja sõjast koju sõitev Odysseus peakski kaua aega teel olema. Mul tekkis seda lugedes seos, et Kreeka üleskirjutatud ajalugu on väga pikk, kreeklased on 20. sajandisse Odysseuse kombel või veel kauem teel olnud. Aga järelsõna lugedes selgub, et see võiks käia ka selle kohta, kuidas Kavafis ise luuletusi kirjutas. Ta polnud neid elu jooksul väga suurt arvu kirjutanud, aga see-eest pikalt viimistlenud. Tema luulekogu ilmus esimest korda trükis alles pärast tema surma. Ma küll ei poolda liigset kiirustamist ja viimasel ajal olen luuletusi lugedes nende üle varasemast pikemalt mõelnud, aga ma olen uhke, et saan raamatute käsikirjad tähtaegadeks valmis. Kui avaldada midagi juba eluajal, on võimalik saada tagasisidet ja sellest õppida.

Kavafist võiks võrrelda nende kirjanikega, kes on midagi ajaloo kohta kirjutanud. Eestis Jaan Kross tahtis kirjutada mineviku eestlastest, aga eestlaste kirjutatud ajalugu polnud väga pikk, seetõttu tuli teha oletusi, kes üldse eesti päritolu võis olla. Kavafisel kreeka ajalooga sellist probleemi ei ole. Ühes luuletuses nimetati halvasti kreeka keele oskajaid barbariteks, aga polnud nõuet, et kreeklased peaks ise võõrkeeli õppima. Sarnasusi leidsin Kavafise ja Rein Raua luule vahel, sest mõlemad on kirjutanud nii raidkirjadest kui ka Dareiosest. Shakespeare’ilt pidime koolis pähe õppima Hamleti monoloogi, kes kartis nii elada kui ka surra, ja surra sellepärast, et sellega võiks kaasneda halvad unenäod. Kavafis kahtleb sama moodi, kas on üldse vaja aknast välja näha, sest võiks näha midagi halba. Sarnaseid teemasid on Ristikiviga, aga kui Ristikivile oli see võõrast maast kirjutamine, siis Kavafisele oma rahvast. Minu loominguga nii sarnasus kui ka erinevus on luulereas, kus Kavafis ütleb, et vahel tuleb unenäos minevik meelde, mul tuleb peaaegu iga öö või veel sagedamini.

Kavafis ei pea vajalikuks rikkust ega tiitleid, kuid hindab nii hingepuhtust kui ka kehailu. Loobumine on tal see, kui jäetakse mingi asi tegemata ja juuakse veini, mõni teine loobub alkoholi tarvitamisest.

On räägitud, et Nõukogude ajal oldi sunnitud ridade vahele kirjutama. Aga Kavafisel on soovitus, mida võib tõlgendada, et tõde võiks alati vaid pooleldi mõista anda. See tõi meelde ka ühe Umar Hajjami luuletuse luule varjatud tähendusest või selle, kuidas eesti vanarahvas mõtles välja mõistatusi, kuigi oli valmis ka mõistatuse vastuse teatavaks tegema. Kuigi praegu kirjutatakse Nõukogude ajast sirgjoonelisemalt, on neid, kellele meeldib lahendada ristsõnu või maleülesandeid. Mulle meeldib blogis päevasündmustest rohkem kirjeldada unenägusid, mille tähendus on ebaselgem.

Luku taga

Tahtsime uksest väljuda, aga see oli lukku pandud, meid oli vangistatud. Meenutasime, kuidas me ükskord Kuu peale põgenesime. Küsisin, kas me Brežnevilt tagasipöördumiseks luba küsisime. Vastati, et vist mitte, selline asi poleks sobinud. Nüüd tuli jälle põgeneda. Läksin jälgede segamiseks kõrvalruumidesse, aga seal liikus inimesi. Seal nägi mind järjest rohkem inimesi. Läksin käpuli voodisse teki alla. Aga see võis tähelepanu äratada, et ma pole pikali, vaid käpuli.

*
Vaatasime vanu klassipilte. Ühe klassipildi olin ühele klassikaaslasele ära andnud. Üks oli läinud kortsu, sest see oli kätte antud, kui olime teel Tallinnasse ja mul oli kaasas ainult kilekott, kuhu panin hiljem fantapudeli. Seisin praegu mullahunniku otsas. Pille ütles, et tal on raske minuga rääkida. Vastasin, et see tuleb sellest, et ma olen tast kõrgemal, vahetame kohad.

*
Kõndisin kodu poole. Talv läbi polnud eriti lund olnud, aga aprillis oli seda rohkem. Tegin lumest kuule. Fortuuna tänaval hakkasin ühte lumekuuli veeretama, nii et see paisus suuremaks. Aga ma ei teinud seda keraks, vaid ketta kujuliseks. Ketta sisse kogunes ajaleht. Kodus vaatasime Tõnu ja Helenaga televiisorit. Helena õpetas, mida ma pean tegema, et ühte elamust saada.