teisipäev, september 25, 2018

Fašismi vastamine

A. Must ütles, et ma räägiks fašismist. Ise läks ta ruumist välja. Mina hakkasin rääkima, et ühes tähenduses on fašism lihtsalt sõimusõna. Näiteks Vene sõjaväes ütlesid venelased eestlasele, et me ei taha sind peksta, aga peame, sest sul on fašisti nimi. Nad üldse ei analüüsinud fašismi mõiste tähendust. See sarnaneb sellele, kui eesti poisid ütlevad, et nemad venelastega ei räägi, aga kui kuulevad, et venelase koeral on venekeelne nimi, siis hakkavad ikkagi selle eest pahandama. Rääkimisse tuli paus. Ootasin edasirääkimisjärge oma Kaunase puiestee trepikoja ees. Tõnu valmistus mind kuulama maja teise otsa juures. Mina hüüdsin, et tuul tugevneb, nii kaugele enam ei kosta. Tõnu küsis, mida ma ütlesin. Kordasin, ja ta tuli lähemale. Lähemaletulija oli Mari S. Jätkasin rääkimist, et kooliajal ma arvasin fašismi sõnast paremini, sest klassivennad mängisid fašiste. Nad üldse ei hakanud mõtlema, kas nad on päriselt fašistid või parodeerivad. Tahtsin lisada, et järele mõeldes sain aru, et fašismi põhimõtted ei ole minu põhimõtted. Aga poole lause pealt ärkasin.

esmaspäev, september 24, 2018

Constantinus

Kirjutasin Rooma ajaloo teemalise telesarja viienda osa vaatamise järel:

"Filmi selle osa algul jaguneb Rooma riik nelja valitseja võimupiirkondadeks. Constantinus tahab saada enda kätte esivanemate linna Roomat, nagu 20. sajandil taastasid juudid esivanemate maal rahvusriigi. Constantinust püütakse meelitada nii paganate kui ka kristlaste poolele, aga taevanähtuse nägemise järel kaldub ta ristiusu poole. Kui varasemat paganlust on peetud meelelisemaks religiooniks, siis pöörde tõi ikkagi mingi meeltega tajutav nähtus. Enne lahingut maalitakse filmis Constantinuse sõdurite kilpidele rist, aga kuigi seda nimetatakse ristiks, nägi selle kujutis filmis rohkem tänapäeva tärni kui altarimaalidelt tuttava risti moodi välja. Sõjaväele antakse käsk pealetungiks inimhäälega ilma võimendusvahendeid kasutamata. Seejärel pistab sõjavägi möirgama, nii et tekib küsimus, kuidas ta saab järgmisi käsklusi kuulda. Ühele sõjaväele antaksegi tagasitõmbumiskäsk puhkpillisignaali, mitte inimhäälega. Aga seejärel näidatakse uuesti, kuidas sõduritel kästakse edasi tungida inimhäält kasutades. Hiljem näidatakse rahvakoosolekut, kus Constantinuse kõne ajal rahvas möirgab ja tema jätkab rääkimist ka möirgamise ajal, aga millegipärast vist kuuldakse. Kuigi ristiusu vastuvõtmine on samm tuleviku suunas, lubab Constantinus Rooma saabudes astuda samme ka mineviku suunas, taastades roomlaste ja senati õigused. Aga senatiga tekib tal vastasseis. Kui varasemas osas Gracchusele paneb senat süüks vana korra ehk kuningavõimu väidetavat taastamissoovi, siis nüüd Constantinusele uue usu vastuvõtmist. Esialgu tunnistab Constantinus nii uut kui ka vanu jumalaid. Ta sõlmib kokkuleppe kolmanda riigi piirkonna valitsejaga, kes on küll endiselt pagan, aga aitab alistada neljanda piirkonna valitseja. Nüüd on riik jagatud kaheks. Paganlik valitseja muutub ise Constantinuse vastu agressiivseks, Constantinus tunnistab nüüd ainult ristiusu jumalat ja tal õnnestub terve Rooma riik oma võimu alla ühendada."

Palju nakatunuid

Kaks õpilast rääkisid, et neil on aids. Imestati, et nii paljudel. Ma ütlesin kolmandana, et ma ei tea, kas mul on aids, ühel korral üks naine torkas mind noaga ja ütles, et see on aidsi nakatamine. Räägiti, et aidsiravil peab käima koos abikaasaga. Mõtlesin, et siis mul ei saagi ravida, sest ma olen vallaline. Neljanda inimese kohta räägiti, et ta kasutas aidsidiagnoosi saamist selleks, et küsida endale tasuta korter. Lahkusin klassiruumist ja kõndisin koos Arieliga mööda koridori. Läksin kooli lähedal asuva ajaleheputka juurde. Seal ma pöörasin kohe ringi, et mitte tundi hiljaks jääda. Ariel ütles, et nii kiiresti ei käi kell tundi.

pühapäev, september 23, 2018

Etturi ründamine

See nädal oli päevakeskuse kiirmaleturniir erandkorras kolmapäeval. Reedel oleksin võibolla osalenud, aga kolmapäeval tahtsin teise kohta minna. Pika turniiri lähenedes olen kodus malega tegelenud rohkem kui eelnenud nädalatel. Mõni päev on ka treenimine mingitel põhjustel vahele jäänud. Üks treeningpartii ühe variandi kontrollimiseks oli selline:

1. e4 c5 2. Rf3 e6 3. d4 ed 4. Rd4 Rf6 5. Rc3 Ob4 6. Od2 Oc3 7. Oc3 Re4 8. Lg4 Rc3 9. Lg7 Vf8 10. bc Lh4 11. Od3 h6 12. Rf3 Lh5 13. Re5 Rc6 14. Rg6 fg 15. Og6+ 1:0. Kumbki mõtles 5 minutit.

Asjad kaovad

Meie majas olevat remondi ajal vargused sagenenud. Mulle vargad ei meeldi. Hiljuti räägiti, et üks kurjategija olevat veel kohtus öelnud, et ega te mind ei muuda. Ma ei muutu jälle kuidagi kurjaks inimeseks. Või natuke kurjaks mind võibolla peetakse. Seda vaadatakse selle järgi, et vahel olevat kulm kortsus. Võibolla on ka kogu aeg, aga kogu aeg ei panda tähele.

laupäev, september 22, 2018

Teine uni

Ühes poes oli kassa kõrval palju inimesi surnuks kägistatud. Kassapidaja polnud ühelgi korral kägistajat märganud, enne oli ta põgeneda jõudnud. Mõtlesin, et kui kägistamised korduvad, kas siis kassapidajal ei teki kogemuse põhjal mõtet vaadata, kes kauba eest maksja selja taga seisab. Toas oli kirjutuslaud, mille peal töötati arvutiga. Öeldi, et selle kirjutuslaua juures on palju inimesi tapetud. Lisati, et mõni ime, kui kõrvaltoas on Venemaa saatkond. Saatkonnas endas pole tapetud kedagi. Vastati, et Riia Venemaa saatkonnas on. Olime Peedul kirjanike suvilas. Olin alustanud enne hommikusöögi algust pudru söömist. Vaatasin, et kaks inimest teevad veel nii. Tõnu ütles, mis kell keegi peab Tartusse sõitma. Mõtlesin, et ma ei pea tegema nii nagu ta ütleb, ma võin pärast suvilast lahkumist mööda Peedut ringi jalutada. Siis mulle tuli meelde, et mõned inimesed peavad imikut hoidma, nemad peavad olema kindlal kellaajal seal, kus öeldud. Mõtlesin, et vanasti me kõndisime vahel Peedult Elvasse ja alles Elva peatusest läksime rongi peale, et Tartusse sõita. Võiks täna ka nii teha. Aga ma ei mäleta, kui kaua Elvasse kõndimine aega võtab. Varem oleks saanud ühest rongist maha jäädes oodata järgmist, aga nüüd käivad rongid hõredamalt. Hakkasin mööda raudtee äärt Elva suunas kõndima. Kui nägin, et nüüd on tõkkepuu putka mõlemal pool Peedu rongipeatust ja uuest putkast vaatavad välja silmad, siis otsustasin, et pööran tagasi. Tagasiteel sõitis minust Elva poolt tulev rong mööda. Ma ei teadnud, kas see on juba minu rong. Võis olla. Ma liikusin roomates ja seetõttu võis olla kulunud nii palju aega, et õige rong juba tuli. Lootsin, et ta jääb enne edasi sõitmist Peedu peatusesse ootama.

Andmed saladuse kohta

Asju tuleb mõnikord saladuses hoida.
Miskit tuleb siiski iga päev öelda.
Mõnel öösel hommik kuidagi ei koida,
siis on aega voodis pilte välja mõelda.

Kummitavalt meeldejääv võib olla riimis luule.
Mõnikord kiidetakse üldse minu mälu.
Ilmataat paneb puhuma kui tuule,
mõtlen, et selline ongi siis mu elu.

reede, september 21, 2018

Nõudmised ajalehtedes

Eilses "Postimehes" ilmus artikkel, kus öeldi, et kirjutajat ei tohi võõras inimene tänaval õpetada. Kas see pole ebavõrdne, kui üks võib kirjutada tervele rahvale terve ajaleheartikli ja teine ei või isegi tänaval ühe inimese poole pöörduda? Ma tavaliselt tänaval võõraid inimesi ei tülita, aga vahel oleks põhjust. Ajakirjanikule oli õpetatud, et ei tohi liiga palju prügi tekitada, ei tohi liiga palju mobiiltelefoni tarvitada ja ei tohi liha süia. Kui keegi inimene on selliste asjade pärast mures, aga häält ei tee, siis tal tekib süütunne, et ta ise ka ei proovi maailma paremaks teha. See on ju õige, et prügi ja telefonisõltlasi on liiga palju. Loomadele võib ka kaasa tunda, kuigi ma olen koolis õppinud, et liha söömine on inimesele hädavajalik. Üks peab ebaviisakaks bussis telefoniga rääkimist ja teine telefoniga rääkimise keelamist, aga mõlemad võitlevad viisakuse eest. Ma olen korduvalt näinud kui raamatukogus üks lugeja teist korrale kutsub, et siin ei tohi rääkida või siin ei tohi süia. Tavaliselt keelatav hakkab vastu vaidlema, isegi kui ta lõpuks järele annab.

Samas "Postimehe" artiklis peetakse tänaval võõrastega rääkimist interneti kasutamisel tekkinud halvaks harjumuseks. Ma mäletan, et varem on samas lehes õpetatud, et ärge kirjutage blogi, vaid rääkige näost-näkku. Kas siis kirjutamine ikkagi suurendab või vähendab suuliselt rääkimist? Minu puhul vast tõesti suurendab, sest kui ma olen teema juba läbi kirjutanud ja sellele kommentaare saanud, siis on pärast ka rohkem mõtteid, millest suuliselt rääkida. Ma räägin küll rohkem tuttavatega.

Ajalehes soovitati tänaval rääkijaid boikoteerida. Loogiline oleks siis ajaleheartikkel ka kirjutamata jätta. Ajakirjanik arvab, et need, keda boikoteeritakse, jäävad vait. Blogi kirjutamist ma pean tasustamata ajakirjanduseks ja kirjutan vastavalt päevaplaanile sõltumata sellest, kas mõni kommentaar tuleb või mitte.

"Eesti Päevalehes" oli lugu sellest, kuidas psühholoog ja logopeed nõuavad suuremat palka. Oli toodud ära nende palganumber, millest oli näha, et see on praegugi suur. Aga nad võrdlevad oma palka arsti palgaga. Selle asemel võiks võrrelda nende inimestega, kes nende vastuvõttudel käivad. Kui keegi läheb psühholoogi juurde sellepärast, et tal on raske üldse kuskilt mingit palka teenida ja psühholoog hakkab nõudma, et suurendataks hoopis tema palka, siis väheneb ka tõenäosus, et tegelik abivajaja mingitki raha saab. Kes nõuab endale rohkem raha, see võiks öelda ka, kust seda ära võtta. Suure palga nõudmise põhjendus oli, et psühholoogi töö olevat tähtis. Aga kas põllumehe töö pole veel tähtsam? Haigena saab elada ja kõik inimesed polegi haiged, aga toitu on veel rohkem vaja.

Kuninga ellujäämine

Olin riidepoes ja valisin kaupa, kui sinna tuli üks inimene, kes karjus, et mina olen ühe teise inimese surma põhjustaja. Poes puhkesid üldised tapatalgud. Mina olin Prantsuse kuningas Henri IV ja jäin kahe võitleva poole peale ainsana ellu, tänu sellele, et lamasin tagumise seina ääres jopi all. Neid oli veel, kes püüdsid ennast surnut teeseldes päästa, aga teised torgati lamades igaks juhuks veel kord läbi ja mind unustati. Lahkusin ruumist tagumise ukse kaudu eesriide tagant. Läksin ühele tänavale, kus toimus uus kokkupõrge. Mina jäin kahe poole peale jälle ainsana ellu, seekord tänu sellele, et teised olid lageda taeva all, aga mina telgis ja sinna ei vaadatud. Kui sellised tapatalgud olid toimunud juba kahel korral, siis oli Henri IV ellujäämine olnud ka vähetõenäoline ja ainult juhus. Mõtlesin, et enne kolmandat kokkupõrget põgenen linnast. Jooksin läbi vaeste linnaosa, aga selle tänavatele jõudes mõtlesin, et vaesed võivad just verisemalt meelestatud olla. Põgenesin metsa liivakoobastesse. Mõtlesin, et koobastes on nii keeruline käikude süsteem, et mind ei leita. Toitu hankimas saan käia koobastest väljas. Aga alles koobastesse jõudes sain aru, et kui ma sinna elama jään, siis täituvad need väljaheidetega.

*
Algas maleturniir. Mängima hakati kahes grupis. Mind pandi tugevamasse gruppi. Mängisin oma vastasega. Kui ma vahepeal lauale ei vaadanud, oli vastane etturitega kõvasti edasi marssinud. Tema kolm etturit jõudsid juba viimasele reale, aga ta ei asendanud neid lippudega, vaid jättis lauale etturid. Vaatasin tema protokolli. Ta oli sinna kirjutanud viimase mänguosa ajal ainult enda käike, mina polnud vahepeal käike teinud. Ütlesin, et käima peab kordamööda. Läksin Klausi laua juurde, kes mängis nõrgemas grupis. Leidsin, et kui Klaus on nõrgemas grupis, siis ta on seal kõige tugevam ja võidab arvatavasti oma turniiri ära, ta võiks ka tugevamas grupis mängida, muidu on meid paaritu arv.

neljapäev, september 20, 2018

Peo lõpetamine

Vaatasin ühte ajalehte. Kui olin jõudnud tagumiste lehekülgedeni, siis sosistasin Kristerile, et ma arvan ta postkasti parooli loogika põhjal ära. Ma ei ole seal midagi kurja teinud ja iga kord mul ei tule tema parool kohe meelde. Ta võib selle ära muuta, et oleks raskem ära arvata. Keerasin ajalehe lehekülgi uuesti alguse suunas. Kui olin jõudnud keskpaika, siis ütlesin, et siit tulevad juba tuttavad leheküljed.

*
Lõppes üks pidu ja hakati majast lahkuma. Ma olin siiani ühe mehe jutust selgelt aru saanud, aga nüüd ta ütles vist midagi minu kohta solvavat. Ütlesin, et nüüd ma ei saanud enam tema hääldusest aru. Ta rääkis veel, aga ma ütlesin, et ei saa ikka hääldusest aru. Korjasime asju kokku. Mäletasin, et meil oli üks nuga teepeale vedelema jäänud. Kõndisin koos ühe klassivennaga sinna. Sellist nuga me sealt ei leidnud, aga leidsime kaks muud. Läksime neid peomajja viima. Arvasin, et võib leida veel palju vedelevaid esemeid.

Proosakirjaniku luule

August Gailit. "Pühajärv. (Suine kiri Felix Ormussonile. Biograafiline följeton värssiden.)". Tartu, "Ilmamaa" 2018. Esmakordselt ilmunud "Päevalehe" erilehes "Kirjandus-kunst-teadus" 12. XII 1921, nr. 44.

Üks päev kirjutasin, et otsisin ühte raamatut, aga selgus, et see oli ära kingitud. Mõtlesin Gailiti luuleraamatut. Nüüd ostsin uue eksemplari. Ja vastavalt soovitusele isegi kaks eksemplari. Kaanel on ilus Konrad Mäe maastikupilt. Aga Gailiti kirjutatud sisu oli ühe lugemisega raskem kui sama autori proosa. Nii palju oli sisu kohta aru saada, et ka Gailiti luule nagu proosagi esindab sellist kultuuri, mida Sorokin nimetaks meeleliseks. Romaanikirjanik pole palju luulet kirjutanud, aga kui kirjutab, siis asub looma pikemat tervikut nagu romaanigi kirjutades. Kokkuvõttes on raamat siiski õhuke. Põhiliselt on kasutatud süliriime, peatükkide lõpul ka paarisriime. Kõige meeldejäävam rida on refrään: "Loloo ja Lui! Loloo ja Lui!" Raamatus on kasutatud teistsugust keelt kui sama autori proosas, siin esinevad sellised -n lõpulised käänded, mis on tuttavad Visnapuu luulest. Gailit ja Visnapuu olid ka sama kirjandusrühmituse liikmed. Sellest on juttu raamatu lõppu lisatud saatesõnas. Seal tuletatakse ka meelde, et Felix Ormusson, kellele raamat on pühendatud, ei olnud reaalne isik, vaid Tuglase ilukirjandusteose tegelane.

kolmapäev, september 19, 2018

Pärnumaa ajaleht

Lugesin "Pärnu Postimehe" septembrikuu numbreid. Pärnumaal ma ei käi sageli, aga ühel suvel olen Pärnus pikemalt suvitanud. Pärnus elab mul hulk sugulasi, kes on vahel minul külas käinud, ja meie kursusele astus Pärnust üllatavalt palju inimesi. Olen koostanud kahe pärnulase raamatu - Kerese ja Sepa. Pärnust sai alguse eestlaste järjepidev ajakirjandusajalugu ja seal kuulutati esimesena välja Eesti Vabariik. Aastal 1992 kasutusele tulnud Eesti kroonidel kujutati pärnulasi Kerest ja Koidulat.

Koidulast oli üks lugu ka nüüd loetud "Pärnu Postimehe" numbrites. Kirjutati, et Koidula kirjutas nii palju, et tal valutas käsi kuu aega. Mul on ka vahel päev läbi kirjutades valutama hakanud, aga üle ühe päeva pole järjest valutanud.

Artiklit Koidulast lugedes hakkasin paremini aru saama, miks kujutati 500-kroonisel Jakobsoni, mitte Jannsenit. Keegi tegi vist ükskord ettepaneku, et kui Jakobson on 500-kroonisel, siis võiks Jannsen olla 1000-kroonisel. Aga kui oleks olnud nii Koidula kui ka tema isa pildiga rahatäht, siis oleks võidud küsida, miks on ühest perest kaks inimest. Ja kui oleks olnud Koidula asemel Jannsen, siis oleks kindlasti keegi öelnud, et miks ühtegi naist ei ole. Tegelikult on minu huvides, et on esindatud maletaja Keres ja luuletaja Koidula, mitte kaks ajalehe peatoimetajat. Jannsenit on austatud, sest temalt on Eesti hümni sõnad. Kui ta oleks nii hümni sõnade autor kui ka rahatähel olnud, oleks olnud vähem võimude lahusust. Aga kõik need variandid oleksid olnud sümbolitena paremad kui praegused eurod.

Ühte artiklit lugedes leidsin uue tähenduse sõnale 'paadialune'. Pärnus tahetakse panna parki pinkide varjualusteks kummuli paadid. Mõtlesin, et paadialused on olnud vaesed ja paadis sees sõitvat paadipõgenikud samuti.

Ajalehe sarnasus varem Tartus ja nüüd Tallinnas ilmuva suure "Postimehega" on, et tuuakse meeldetuletusi oma vanematest aastakäikudest, mille hulka loetakse nii 19. sajandil ilmunud Jannseni leht kui ka Nõukogude aegne "Pärnu Kommunist". Praegune leht ilmub rohkem kui pooltel nädalapäevadel, samal ajal kui Elva ajaleht ilmus vaid kord nädalas. "Pärnu Postimehe" mõni number on üsna paks, aga kõik pole täpselt ühe paksud. Päisekujundus on 19. sajandi päise töötlus.

Varem olin tänapäeva "Pärnu Postimeest" lugenud ainult arvutist ja mitte palju kordi. 19. sajandi lehte olin lugenud ka paberilt.

Esimene seminar

Olin astumas doktoriõppesse. Mõtlesin, et vast lubatakse kirjutada doktoritöö magistritööga samal teemal, kui ma kirjutan teisest perioodist. See on nii tähtis teema, et sellega tuleb korduvalt tegeleda. Ma polnud ennast veel doktorandiks vormistanud, aga läksin seminari kohale. Istusime väiksesse ruumi ringiratast. Esimesena võttis sõna Krister. Üks teine doktorant segas vahele, et Krister pole see, kes peab esimesena rääkima. Kolmas vastas, et Krister peab saama alati esimesena rääkida, ta tunneb ennast siis tähtsamana.