kolmapäev, märts 22, 2017

Bussid kahes linnas

Läksin bussi peale. Võtsin taskust talonge, et üks augustada. Aga selgus, et kõik olid juba varasemal korral augustatud. Mõtlesin, et maskeerimiseks augustan ühe uuesti ja lähen järgmises peatuses maha. Siis tuli mulle uus mõte, et ostan bussijuhi käest uue pileti. Andsin bussijuhile suurema summa raha ja ta andis mulle suure paki pileteid vastu. Kuigi ma polnud maksnud täpse rahaga, ei saanud ma raha tagasi. Kohe, kui olin piletid kätte saanud, väljusin bussist, et minna jala kooli poole edasi. Esialgu läksin roomates, et roomamise ajal pabereid lugeda. Minuga hakkas kõrvuti kõndima keegi, kes meenutas Ivarit. Kõndisime kõrvuti edasi. Ta rääkis, mis erialasid ta õppinud on, nende hulgas oli ka ajalugu. Ta ütles, et ükskord ta avaldas "Akadeemias" artikli. Vastasin, et ma vaatan kõiki numbreid, aga tema artiklit ma pole näinud. Raekoja platsil tahtis ta minna minust erinevat teed. Enne lahku minemist küsisin talt, kes ta on. Ta vastaski, et Ivar. Ütlesin, et ma polnud kindel, kes ta on, seetõttu rääkisin vähem.

*
Olin Tallinnas. Tahtsin minna ühte kindlasse kohta ja enne selle linnakaardilt üles otsida. Tee servas peatus välismaa buss. Tahtsin bussijuhilt küsida, kas ta sõidab sinna.

teisipäev, märts 21, 2017

Tartu kiirmale meistrivõistluste juhend

Juhend
Tartu Kiirmale MV 2017

1. Võistluse korraldaja
Võistluse korraldavad Tartu Linn ja SS Tartu Kalev

2. Aeg ja koht
Turniir viiakse läbi 23. märtsil 2017. a. Tartus. Registreerimise algus 17.30 Avamine on
23.03.2017 kell 18.00 Turu 8 Maleklassis.

Võistluste ajakava
Neljapäevpäev, 23.03.
18:00 - I vooru algus
~21.00 VI vooru algus

Osavõtjad
Võistlus peetakse šveitsi süsteemis ning osa võivad võtta kõik maletajad.
Eelregistreerimine
Osavõtust teatada hiljemalt 21.03.2017 tel. 55 46944 või e-maili
teel andres.karba@gmail.com

5. Turniiri korraldus
Võistlus viiakse läbi individuaalturniirina Mängitakse 6-7 vooru vastavalt peakohtuniku
otsusele. . Voorudes on mõtlemisaeg 10 minutit + 5 sek kummalegi.
Voorule võib maksimaalselt hilineda 5 minutit. Suurem hilinemine toob kaasa kaotuse.
Võrdsete punktide korral kahel või enamal maletajal selgitatakse paremusjärjestus
alljärgnevalt: Buchholz. Teine kriteerium on kärbitud Buchholz.

6. Majandamine
Võistlejate lähetuskulud kannab lähetav organisatsioon. Võistlusest osavõtumaks maletajaile,
kes on oma osavõtust teatanud hiljemalt 21.03.2017 on 5.- EUR. Eelregistreerimine tagab
võimaluse osaleda turniiril. Turniir läheb Eesti kiirmale reitinguarvestusse.
Noortele on osavõtumaks 3 EUR Kui osaleb 4 või rohkem naist/ veterani siis antakse välja ka
selle grupi(de) auhind.

7. Autasustamine
Esimesed 3 Tartu Maletajat autasustatakse medalite ja diplomitega, esimesed kolm saavad
rahalise auhinna. Parimale daamile medal. 3 Paremat Tartu kuni 16 aastast noort
asutasustatakse medalite ja diplomitega.

8. Üldist
Kõik käesolevas juhendis määratlemata küsimused lahendab turniiri orgkomitee koos
peakohtunikuga.

Vene ja tšehhi kirjandusest

Lugesin "Novõi Miri" edasi. Lõppes kaastöö Lermontovist ja Rõžist, kes mõlemad ebaloomulikku surma surid. Lõpus oli vist mõte, et ilma eneseohverduseta ei ole armastust. Mõlesin, et depressiooniga edasi elamine on ka pingutus.

Üleni lugesin artiklit Jaroslav Hašekist, kes on "Švejki" autor. Aga selgus, et ta alustas luuletajana. Luuletusi avaldas ta kuskil aastate 1902 või 1903 paiku, edasi jätkas följetonistina. Seega oli ta enne oma peateose kirjutamist juba kirjutamist treeninud. Meenus, et Varblane ütles ükskord kõnes, et minu raamatutest on luulekogu "Uneriik" proosaraamatu "Ajalugu unenägudes" pilootprojekt. Aga Hašek luuletusi kirjutama hakates ei saanud kindlalt teada, et tuleb maailmasõda, mille kohta raamat kirjutada.

Hašeki kohta mainiti, et pärast Venemaa oktoobripööret kirjutas ta vist Ukrainas ilmunud kirjutises, et Lenin on sakslaste käsilane. "Novõi Miri" kirjutaja oli sellega enam-vähem nõus. Siis seostatakse ennast praegu võibolla rohkem tsaari-Venemaa kui kommunistidega. Vaatasin vikipeediast, et Venemaa praegune lipp pärineb Peeter I ajast, kuigi vahepeal on kasutatud ka muid. Venemaa hümni meloodia pärineb aga Nõukogude ajast.

Minu varasemate teadmiste põhjal olid tšehhid Esimese maailmasõja ajal valmis Venemaa poolele üle jooksma, aga Vene kodusõjas oli tšehhide väeosa idarindel üks paremaid valgete väeosi. Tšehhide põhimure oli, kuidas vabaneda saksa keelt kõnelevate austerlaste võimu alt. Kui Lenin tegi koostööd sakslastega, siis võidi olla sakslaste vastu. Sotsioloog Sorokin oli seotud Kerenski valitsusega, aga pärast Oktoobripööret lahkus Venemaalt ja leidis esimese varjupaiga Tšehhoslovakkiast.

Kolmandaks lugesin ajakirjast ühe romaani arvustuse algust. Räägitakse, et Venemaal tegeletakse praegu ajaloo võltsimisega rohkem kui Nõukogude ajal. Arvustatavat romaani ei nimetatud aga ajakirjas võltsinguks, vaid viisakamalt alternatiivajalooliseks. Mainiti siiski ka praegusi poliitilisi suundumusi, mille tõttu Krimm tehakse ka minevikus enda omaks. Minu teada see kogu aeg ei kuulunudki Ukraina NSV-le, vikipeedia järgi läks see Ukraina koosseisu aastal 1954. Koolis vist õppisime, et Vene kodusõjas oli Krimm üks kauaaegsemaid valgete kantse.

Pikk loengupäev

Käisid NATO juhi valimised. Kandideerisid Jeltsin ja üks ameeriklane. Jeltsin polnud ise NATO liikmesriigi kodanik. Ütlesin, et Jeltsini valmine oleks ohtlik, sest ta on tahtnud varemgi sõda alustada. Valiti ameeriklane.

*
Üks välismaalane kandideeris Tartu linnavolikokku. Ta andis suuri lubadusi ja rahva enamus oli tema poolt. Kui valimistulemused selgusid, siis öeldi talle, et ta nüüd lubatud raha rahvale laiali jagaks. Välismaalane võttis taskust rahapaki ja ütles, et ta vaatab, kui palju tal on. Tal oli raha palju vähem kui ta oli jagada lubanud. Aga ta oli vähemalt nõus kõik olemasoleva laiali jagama. Istusime söögilauda. Välismaalasest saadik oli teinud kõigile oma valijatele välja lisaportsu, mis pidi nii olema ka järgmistel kordadel. Aga temas oldi pettunud ja ei tahetud tema välja tehtud toitu hästi süia. Mina seda portsu ei saanud, sest ma polnud välismaalast valinud. Aga Tõnu oli ja sai selle portsu, kuid ei söönud ise, vaid pakkus mulle. Algul olin nõus vastu võtma, aga siis ütlesin, et Tõnu annaks selle emale, ma saan ilma selletagi kõhu täis. Mõtlesin, et järgmine kord seda välismaalast tagasi ei valita. Võibolla tal oli siiski pangas rohkem raha kui ta ütles. Seletati, et teda ei valitud lubaduste pärast, vaid tal on lihtsalt sellised silmad, mis naistele meeldivad.

*
Võtsin vana vene keele vihiku ja vaatasin seda. Mul olid tolle klassi vihikus kõik grammatikatabelid kirjas. Tookord oli minu pingutus seisnenud ainult selles, et olin need üles kirjutanud, aga nüüd mõtlesin ka selgeks õppida. Ruum oli hämar ja selles oli palju rahvast. E. Loone rääkis oma järeltulijatest.

*
Kõndisin lugemissaalis. Läksin vastu ühte laualampi ja pärast seda ei püsinud see laualamp enam püsti. Püüdsin seda püsti panna. Varem oli ka juhtunud, et minu käes laualampide püstipüsimisvõime kaob, aga alati ainult siis, kui ma polnud rahulik. Üks töötaja ütles, et hakake lõpetama, sest kell oli palju. Üliõpilased olid pidanud loengus oma nimed paberilehele kirja panema. Nüüd kaks naisüliõpilast kaebasid, et on kirja pandud vaid perekonnanimesid ja eesnime tähti. Nad tahtsid nimekirja täiendada, et oleks täiseesnimed kirjas. Mina olin istunud kõige uksepoolsemal toolil. Küsiti kes minu kõrval istus. Pakuti, et võibolla Hiiemäe, tema kirjutab oma nime lohakalt. Vastasin, et suurem osa ajast istusin üksi, aga eksami ajal istus sellel kohal küll tema. Üliõpilane ütles selge ja kirjutas nime üles nii, et kirja said ees-, perekonna- ja üks kolmas nimi. Ootasin, kas minu nime ka küsitakse, aga ei küsitud. Nähtavasti koostati ainult esimese kursuse nimekirja. Kuna kell oli juba üle täistunni ja ühe korra oli juba palutud ruumist lahkuda, siis nüüd lahkusin. Täna oli olnud korralik päev. Magistriõppe kolmel esimesel aastal olin vaevu õppinud ja kaalunud õppe katkestamist, aga alles neljandal aastal hakkasin jälle täispingega õppima nagu bakalaureuseõppes. Varasemal aastal olin Kangilaski eksami tegemata jätnud, aga tänavu mõtlesin käia tema loengutes uuesti, kuulata erinevalt varasemast aastast kõiki ja kõik eksamid ära teha. Täna oli olnud kolm loengut ja nüüd hakkasin koju minema. Aga siis tuli meelde, et loengud ei ole veel läbi. Tegin nutunägu. Mul oli raske neljandasse loengusse minna, sest ma polnud ühelgi loenguvaheajal söönud. Koolisöökla ei olnud õppeaasta algul veel tegevust alustanud.

esmaspäev, märts 20, 2017

Tänavune marss

Jutuks tuli Engelsi raamat. Rääkisin selle peale kunagi loengus kuuldust, et Engels kirjutas oma raamatu Morgani järgi. Ütlesin, et Morgani raamatu pealkiri on selline sellepärast, et Morgan seisis teistest inimestest tagapool ja kirjutas pealkirjaks nii palju sõnu nagu ta nägi. Või kui Engels kirjutas Morgani järgi, siis pidi see tagapool seisja olema Engels. Mul oli vist lugu mälus natuke moondunud ja mõne asja mõtlesin võibolla ise välja. Näidati Eestis elavate venelaste marssi. Igaüks oli võinud valmistada sellise lipu nagu ise õigeks pidas. Öeldi, et tänavusel marsil osalejate Eesti-kesksus eelmiste aastatega võrreldes vähenes. Osad lippudest olid siiski Eesti lipud. Venelased rääkisid kooris madala häälega, sest kõik marsil osalejad olid mehed. Küsisin, kas naisi ei võinud hulgas olla. Üks naine ütles selle peale, et kas ma ei tea, et meeskaitseliit ja naiskaitseliit on eraldi organisatsioonid. Osatasin, et ei tea seda, ei tea seda. Ütlesin, et midagi ma olen kuulnud.

pühapäev, märts 19, 2017

Vendade blogi

Tõnu oli males tugevaks läinud. Ta ütles, et kõige parem käik on vanker kahe etturi vastu ära anda. Varem oli ta kõige paremaks pidanud väiksemat kahingut. Nüüd olid Tõnu ja Klaus minust mõlemad males tugevamad. Mina väsisin kergesti ja püüdsin magada.

*
Ühel poisil hakkas maleturniiril süda valutama. Ta kaebas, et varsti ta sureb. Tahtsin teda aidata. Algul mõtlesin kutsuda kiirabi, aga siis leidsin, et polikliinikusse minna jõuab kiiremini. Ütlesin, et mul on ka vahel süda valutanud, aga ma pole surnud. Jõudsime polikliinikusse. Seal öeldi, et nüüd on uus kord, et teenindatakse ainult neid, kellel on haigekassakaart. Polikliinikus enam eriti midagi ei toimunud. Seetõttu asusime teele teise polikliiniku suunas.

*
Ühel vennal oli oma blogi, kus ta varjunime all kirjutas. Selles oli kirjutama hakanud ka teisi vendi. Nüüd kirjutas seal ka keegi naine, kes tundus olevat meie õde. Mulle selle blogiga liitumine ei sobinud, sest tahtsin kirjutada õige nime all. Minu kodulehekülje külastatavus oli langenud. Võibolla sellepärast, et kõik olid selle juba ära vaadanud. Istusin ühes suures ruumis arvuti taga ja joonistasin ekraanile. Minu selja taga istus ema, kes õpetas, kuidas oleks parem joonistada. Vahepeal läks pilt paremaks ja siis uuesti halvemaks. Ema soovitas mul ekraani ülemises servas olev riba eemaldada. See ei olnud minu joonistatud, vaid arvuti lisatud, ma ei osanud seda ära võtta.

laupäev, märts 18, 2017

Lugemisprotsessist

Loen elektroonilist raamatut, millel on lõppmärkused. Et oleks olnud ebamugav lugemise ajal kogu aeg faili edasi-tagasi kerida, siis lahendasin asja nii, et kõigepealt lugesin läbi põhiteksti ja seejärel loen lõppmärkusi.

Eile kirjutasin blogi ajaloorubriigis ühest magistritööst ja lisasin lause, et lisad on veel lugemata. Nüüdseks on lisad ka loetud, need olid huvitavad.

reede, märts 17, 2017

Kirjanduse magistritöö

Tallinna Ülikool. Eesti Keele ja Kultuuri Instituut. Sirly Hiiemäe. „Sõda ja inimene Lilli Prometi teostes „Pimedate akende ajal“ ning „Tüdrukud taevast““. Magistritöö. Juhendaja Professor Piret Viires, PhD. Tallinn 2014. 117 lehte. Lisad esialgu lugemata.

Minu ajal õpetati Tartu Ülikoolis poliitilist ajalugu seostatuna kunstiajalooga. Nüüd tegevat ajaloomagistrandid koostööd kirjanduse õppijatega. Siis ehk kõik ei pahanda, kui kirjutada ajaloolastele kirjanduse magistritööst, eriti kui see käib Teise maailmasõja teemaliste raamatute kohta.

Olen juba varem mõelnud, et võiksin lugeda üliõpilastöid ka pärast magistriõppe lõpetamist. Muud peale doktoritööde pole siiski eriti lugeda jõudnud. Seda parema meelega lugesin ühte käsikirjalist magistritööd, kui see mulle elektrooniliselt saadeti.

Kui olin magistrant, siis helistati mulle ühel päeval, et ma retsenseeriks kaitsmisel ühte bakalaureuseõppe lõputööd. Vastasin, et ma ei pea oskama, ma olen tasulises õppes. Nüüd olin juba enne lugemist kindel, et oskan midagi öelda ka mõne teise eriala kui ajaloo uurimistööde kohta.

Magistriõppes pidime lugema seminaride jaoks kaasmagistrantide magistritööde mustandeid. Aga siis mul oli depressiooni aasta ja lugemisoskused väiksemad kui praegu, seetõttu lugesin praegu suurema huviga ja kauem mõeldes kui tol ajal.

Hiiemäe magistritöö on kirjutatud ajal, kui teadusmagistriõpe oli asendatud haridusmagistriõppega, aga see on vana teadusmagistritöö pikkusega. Mind ja minu kaasmagistrante nõutust pikemalt kirjutamise pärast laideti, aga nüüd olevat pikkuse eest kiidetud. Kiidan samuti, kõige parem on lugeda 500-leheküljelisi raamatuid. Kuna ma kritiseerijatele järele ei andnud ja kirjutasin nii pika magistritöö nagu ise tahtsin, on sealt praegu rohkem asju järele vaadata.

Ülikooli esimesel kursusel õpetati meile, et üliõpilastöödes võib kasutada sõna „meie“, aga mitte „mina“. Hiiemäe magistritöös on sõna „mina“ palju kasutatud ja see olevat seal osakonnas lubatud olnud. „Mina“ on igal juhul konkreetsem kui „meie“, muidu jääb ebamääraseks, kas see on „mina“ sünonüüm, tähendab „mina ja juhendaja“ või veel midagi muud.

Sellele magistritööle ei saa heita ette nagu Selarti „Eesti ajaloole“ on heidetud erapooletuse taotlusega liiale minekut, aga kes tahab, saab ette heita sama, mida heideti Randjärve doktoritööle, et see on emotsionaalses stiilis. Meile õpetati ülikoolis, et üliõpilastöö peab olema erapooletu. Arvasin viimase ajani, et kirjutasingi täiesti erapooletu magistritöö, aga nüüd seda võrdluseks lehitsedes nägin, et nii erapooletu see polegi, sest seal esinevad hinnangulised sõnad „mõrv“ ja „barbariseerimine“. Need on ilmselt refereeringud, aga vähemalt mingi teise autoriga nõustumine. Hiiemäe ei ole oma magistritöös erapooletu, vaid ütleb, et hindab Prometi loomingut kõrgelt.

Prometi varem loetud kolmandast raamatust leidsin ma ridadevahelist Nõukogude võimu kriitikat, aga magistritöös kirjeldatud raamatutes on seda võibolla vähem. Promet oli üle elanud Leningradi blokaadi ja siis tal polnud põhjust ka sakslastesse hästi suhtuda.

Magistrant leiab, et Prometi raamatud on kirjutatud realistlikus stiilis. Kui realismile on omane kannatuste rõhutamine, siis selles mõttes need ehk ongi realism. Kuid kuna kriitikat tuli teha valikuliselt, siis ehk täpsem nimetus on sotsrealism. Või juhul kui sakslasi kritiseerides on tahetud kritiseerida ka Nõukogude võimu, siis võib raamatutes esineda sümbolismi. Eestlastele küll Saksa okupatsioon ei meeldinud, aga rahva enamus kartis veel rohkem Nõukogude võimu tagasitulekut. Kes ei tahtnud teenida Saksa väes, see ei tahtnud siiski ka Nõukogude poolele üle joosta, vaid eelistati võidelda Soome sõjaväes, aga siiski Nõukogude Liidu vastu.

Magistritöö autori meelest on Prometile omane huumorimeel. Sellele viitab tõesti tema ühe Teise maailmasõja teemalise raamatu pealkiri „Kes levitab anekdoote“. Võrdluseks oleks teise autori Liivi sõjast rääkiva raamatu pealkiri „Suure nutu ajal“.

Magistritöö poliitilise ajaloo osast leidsin oma hariduse tõttu rohkem kahtlasi väiteid kui kirjandusteaduslikust osast, aga ma polnud ise ka kõiges kindel. Seda pean siiski ebatäpsuseks, et Potsdami konverents on lauses nimetatud tuumapommi kasutamisest hiljem, kuigi ta toimus varem, seal olevat ka arutatud, kas tuumarelva kasutada.

neljapäev, märts 16, 2017

Pildid ja tekstid

Mulle näidati "Ajaloolise Ajakirja" kaanelt, et seal kõnnin mina kellegagi koos. Tegelikult me vist ei läinud koos, vaid ma olin natuke eespool. Vaatasin, et pilt liigub. Tahtsin teha kindlaks, kas see häält ka teeb. Klikkisin pildil ja hakkaski häält kostma. Raekoja platsil oli lõppenud pidu ja pärast seda ajasin seal inimestega juttu. Ma ei teadnud, et filmitakse, aga jutuajamises ütlesin ka, et inimesi võidakse varjatud kaameraga jälgida. Artur seisis mulle teele ette ja esitas sellise küsimuse, millele ma ei tahtnud vastata. Läksin tast mööda ja pärast seda näidati minu asemel muid inimesi.

*
Lugesin ajalehte. Seal oli trükitud ära koomiks. Selle koomiksi erinevatele osadele oli tüüpiline, et uksest tuli sisse kaks karu, kes hakkasid teistele millestki hooplevalt jutustama. Lugesin ka spordiuudiseid. Lugesin järjest kõik spordiuudised läbi, kuigi tegelikult mind sport väga ei huvitanud. Lugesin logopeed Tiiu artiklit. Ta tegi ennustusi ja ütles, et võib valesti ennustada, aga seda ta ei häbene, sest õigesti ennustamine on nii raske.