„Ajalooline Ajakiri“. 2023, 1 (183). Üks artikkel vahele jäetud.
Kui ma magistriõppe ajal pakkusin „Ajaloolisele Ajakirjale“ artiklit, siis üks toimetuse liige soovitas, et ma keeletoimetaja otsiksin ise, kuna seda ajakirjal ei ole. Toimetuse liikmed tegelikult minu käsikirjale küll parandusi tegid. Praegusele numbrile on märgitud kaks keeletoimetajat.
Numbris on esikohal Mark Gortfelderi artikkel, kes võrdleb Oktoobrirevolutsiooni järgseid Vene ja Eesti Asutava Kogu valimiste tulemusi. Sellest statistikast on ka varem kirjutatud, aga nagu minu vanaisa agraarajaloo alastes artiklites, näitab ka Gortfelder, et varasemad uurijad on eksinud.
Mõtlesin, et varem oskasid inimesed paremini peast arvutada, aga arvelaudadega võidi teha rohkem vigu kui praegu arvutitega. Vanaisa raamatust kirjutades meenutasin, kuidas ma kooli ja ülikooli ajal protsente arvutasin. Siis oli mul taskuarvuti, mis oli isiklik kingitus, praegu on kalkulaator kolinud suurde arvutisse, kus ta on üks programm teiste hulgas ja ei jää nii kergesti silma alla. Taskuarvutitega leiutati kooliajal ka mänge, näiteks liideti 1+1 ja mõõdeti, mitu korda jõuab pärast seda minutis võrdusmärki vajutada. Või keerati taskuarvuti tagurpidi, nii et numbrid muutusid tähtedeks ja ekraanile tekkisid sõnad. Kasutasin vist taskuarvutit ka võõrkeele sõnade ja ajaloo daatumite päheõppimisel tabeli kinnikatmisvahendina.
Gortfelder paneb tähele, et kahe Asutava Kogu valimiste vahel muutus parteide populaarsus küllaltki palju. Ta seletab seda erakondade noorusega. Sorokin kirjutas, kuidas revolutsioonide ajal toimuvad muutused üldse kiiremini kui enne nende puhkemist. Itaalias oli pärast Teist maailmasõda pool sajandit suhteliselt stabiilne erakondade süsteem, hoolimata valitsuste lühiealisusest, aga 1990. aastatel varisesid need erakonnad kokku ja asemele tekkisid uued.
Gortfelder teeb kindlaks, et tema uuritud valimistel vasakpoolsed erakonnad konkureerisid häälte pärast omavahel ja enamlaste populaarsus oli suurem juhul, kui valimisaktiivsus oli suurem. See peaks näitama, et enamlaste toetajad olid vähemharitud, haritud inimene peaks stabiilsemalt valimas käima.
Kurmo Konsa kirjutab ühendatult arhiividest, muuseumidest ja raamatukogudest, kasutades nende kolme kohta ühist lühendit MAR. Seda teadmata panin blogis hiljuti ka unenägusid analüüsides need kolm asutusetüüpi ühte ritta.
Konsale meeldib, kui tänu digitaliseerimisele nende asutuste kasutatavus suureneb. Ta loodab, et kasv jätkub ka edaspidi. Ütlemata on jäänud see, et ühe asja kasv tähendab teise asja kahanemist. Minu blogi klikitavus on ka kasvanud, aga minu raamatute tiraažid samal ajal langenud. Paljud klikid on ilmselt robotite tehtud, mille tööd vaatab üle väike arv inimesi. Elektritarbimise kasvuga kaasneb planeedi elurikkuse kahanemine.
Artiklist selgub, et seni on keskendutud eeskätt digitaliseerimisele, see ei tähenda, et digitaliseeritud materjale oleks tingimata analüüsitud. Juba Sorokin kritiseeris oma kaasaegsete kolossaalsuseiha, praegu on pealiskaudsust ilmselt veel rohkem. Kolossaalsuseiha elemente on ka Inna Jürjo kirjutatud raamatuarvustuses, kes kiidab Enn Küngi suure hulga arhiivimaterjalide läbivaatamise eest ja soovib, et uusajal oleks linnad arenenud kiiremini, samuti konverentsiülevaates, mille on kirjutanud Toivo Kikkas, Ott Koor ja Jens Raevald, kes soovivad, et konverentsid toimuksid sagedamini.
Kurmo Konsa kirjutab, et kolme tüüpi asutused sulavad järjest rohkem kokku, kasutaja on harjunud, et ta pääseb neile kõigile juurde ühe ja sama võrguotsinguga. Mõtlesin, et juba Hendrik Sepp soovitas arhiivide ühte kohta kokkukolimist, aga tol ajal tähendas see riski kõige koos mahapõlemiseks ja provintsiuurijate uurimistööst kõrvalejäämiseks. Praegu on võimalik, et hoidlad asuvad eri riikides, aga need pole koduarvutis kättesaadavad mitte ainult maakonnalinnade, vaid ka külade elanikele. Kui uurijad enam arhiivihoones ei kohtu, võib vähemaks jääda tereütlemist ja muid jutuajamisi.
Aga kõik arengud ei toimu ainult koondumise suunas. Kui ma blogisid lugema hakkasin, olid need eri kohtades laiali ja lugesin seetõttu vaid konkreetseid blogisid; vahepeal oli olemas Eesti blogide kataloog, kust lugesin sissekannete pealkirjade järgi üsna juhuslikke blogisid; kui blogimise populaarsus langes, saadeti see kataloog laiali ja nüüd loen jälle rohkem konkreetseid blogisid.
0 vastukaja:
Postita kommentaar